Ainult selle lõhna pärast

Normaalsed korilususku inimesed käivad suvel igal võimalusel metsas tagavarasid kogumas. Käiksin minagi, sest tegevus ise mulle väga meeldib, aga… Üks suur AGA tõmbab enamustele metsaskäikudele kriipsu peale. Mul on kohe eriliselt tugev madude foobia, mis juba lapsest saadik minuga kaasas käib.

Tegelikult lapsena (10-13a äkki), kui sai tädidega metsas käidud, ma ei kartnud ju paaniliselt iga puuoksa, mis vähegi mõnd roomajat meenutas. Nüüd aga hüppan isegi nöörijupi peale ja lkeha väriseb tagantjärele veel , oi kui kaua. Isegi pildi pealt vaadata ei saa.

Täna aga võtsin kogu oma julgusenatukese kokku ja veetsin metsatukas oma 15 minutit. Sääskedest ma üldse ei räägi, sest need ronisid kohe julmalt igale kehakatteta millimeetrile. Aga ma teadsin, et seal on neid suvemälestusi kandvaid mammusid, mida sööd suvel, aga maitset mäletad talvelgi. Maitse maitseks, aga see lõhn, kui nina ämbrisse pistad! 🙂 Ainult selle lõhna pärast ma metsa läksingi… 😉

Õitsvad õnneristikheinad

Kodumurul

varahommikuvalguse paistel

paljajalu,

et tunda.

Tunda rahu enda sees.

Tunda vaikust enda ümber.

Tunda elamiseilu.

Suvi, soojus, ristikheinad…

Õnn on olla õnnelik!

Mõnikord on untsuläinud pildil ka oma ilu või on see ainult minu silmades? 😛