Läks hinge, puges südamesse

Kui vaid leiaks kusagilt autori.

TÄHED

Kõik kasvab ja kahaneb,

et olla üks suur aegadetolm.

Polegi üldse tähtis,

kas meie kaks või

tuhat üks miljon nelisada kolm.

Aga usun, et tolmust koonduvadki

taevasse säravad tähed,

et olla olemas kõigile

natuke rohkem või vähem.

Langevate, kustuvate ja säravate tähtede

vahe on aga see – 

ühed täidavad soove,

teised näitavad teed.

Hing hõiska ja rõõmusta!

Varahommiku jahedus tormab lahtisest aknast hoogsalt mu tuppa. Äsja voodist tõusnuna ei tunne ma mitte külma, vaid pigem just seda värskust, uue päeva rõõmu ja valmisolekut. Mida kauem vaevutuntav tuuleke mu paljaid õlgu, kõhtu ja jalgu äratab, seda rohkem tajun soovi akna juurest eemale minna. Õhk on tõesti külm. Jätan akna lahti ja valmistan endale igahommikuse energiajoogi – kuuma ja kange kohvi.

Kohvi joomise ajaks annab mu keha märku, et unesoojusest enam ei piisa, vaja oleks end riietega katta. Tõmban oma armsa fuksiaroosa hommikumantli paljale kehale katteks ja istun köögilaua taha. Istun nii, et saan jälgida õuemurul toimuvat.  Esimesena tuleb mind tervitama kibekiire sabaliigutaja – linavästrik. Nobedalt astub ta oma asju ajades, aeg-ajalt miskit noka vahele haarates ning siis jõuab kohale minu esimene ärataja – kohvilõhn. Valmis sai. Olles aurava joogi endale tassi kallanud ja lisanud patuselt kolm lusikat suhkrut, istun oma toolile akna alla. Minu väike tiivuline külaline on selleks ajaks juba ära lennanud.

Istun, vaatan õue ja käsi nagu iseenesest liigutab lusikat tassis. Käsi teeb päripäeva ringe ning silmad märkavad seda keerlemist tassis. Ah, kui kaua ma seda juba teen? – küsin endalt mõttes. Ja suule ilmub muie – vaba päeva vabadus segada suhkrut kohvitassis nii kaua kui soovin. Vahepeal on meie valge karvakera end mulle seltsiks kööki vedanud. Äkki saan ka oma hommikueine? Peale mõõõnusat piiiikka paid ja sügamistseremooniat on aeg palukesed kiisule kaussi kallata. Hommikusöök on oluline kõigi jaoks.

Rüüpan tassist kuuma kohvi ja teen endalegi paar ampsu. Nii hea on ärgata rahulikult, lasta kehal kohaneda uue päevaga ning siis alustada oma toiminguid. Hommikueine lõpuks tiirleb hoolega peas ringi eelmisel päeval läbimõeldud nimekiri “vaja-teha-töödest” ja ületalve puutumata aknaklaasid tuletavad end meelde esimesena. Et päike saaks särada läbi aknaklaasi, võtangi selle töö esimesena ette. Aknaid pestes meenub mulle kunagi kusagilt kuuldud pool nali-pool tõsi soovitus, et ärge peske aknaid liiga puhtaks – lindudele on see ohtlik! 😀

Päike on juba kaarega end maja teisele seinale veeretanud ja soojendab minu rõõmuks sügisel mulda pistetud tulpe ja nartsisse. Huviga ootan, mis värvi kaunid õied sealt välja tulevad. Tuul on viimastel päevadel end julgelt näidanud ja soe on ainult päikese käes või liikudes või mõnda muud keha liigutamist vajavat tehes. Kuna pisikesele põllulapile on veel vara minna, siis peale tubaste kraamimistööde luban endale hingekosutuseks meelistegevust – kaameraga ringiliikumist. Mul ju kevadekuulutajatest paljud veel leidmata. 🙂

Esimesena kohtun valges kleidis õrnade ülastega. Keerutavad end pargi all tuules, osad veel peidavad end mahakukkunud puulehtede varjus. Kõige kärmemad õitsejad püüdsin pildile.

Kuhu edasi? Tihti on nii, et hoides pikalt pilku maas, unustan kõrgemal kasvavad looduse kingitused. Nii ma siis uitan puude all, klõpsin vist umbes 30-40 ülasepilti ning alles lahkumismõtteid mõeldes, ajan keha sirgu. Veidi maad kõndides, äratab minu tähelepanu puu, millel pehmed okkad, aga käbid küljes – lehis muidugi. Ja juba need lehiseprouad end ehivadki, et kevadpeol kaunina näida. Mida noorem tädi, seda roosam käbi? 😉

Siin Järvamaal möödub minu esimene kevade ning alles õpin ja uurin, mis-kus kasvab. Nii ka olen märtsikuust saadik mõelnud sinililledest. Tahtmine neid leida käib igal minu retkel kaasas, aga no mida pole, seda pole. Täna märkasin neid sellesama tee ääres, kust mõni nädal varem mööda sõitsin, pingsalt mõlemale poole teed piiludes. Olid nad siis veel väikesed ja varjus? Täna aga särasid päikesepaistes ning minu rõõm oli otsatu! Leitud! 🙂

Aitäh, kevad, et mind oma puhkemisega rõõmustad! Ei tohi küll palju tahta, aga järgmiste “otsitavate” nimekiri on mul juba valmis. Kullerkupud, maikellukesed, võililleväljad… Paiseleht, sina oled juba kenasti kirjas! 😉DSC09424

Peale sellist imeliselt ilusat metsaretke koju jõudes, on hingeakud jälle pikaks ajaks laetud! Loomulikult ravib minu tundemaailma kõige paremini merelainete kohin ja võimalus kõndida kivisel rannal. Aga vähemalt ei vaja ma neil kevadistel hetkedel enda maandamiseks enam rahustavat paaniflöödimängu, mis talvetusases tujus alati abiks on. Nüüd teen akna lahti või jalutan mõnuga linnulaululises kevades! Olen tänulikult õnnelik! Hing hõiska ja rõõmusta – kevad on täies hoos!  🙂

Kuldne aed

Kuldne päiksekilluke

langes meie aeda.

Muutis muru kullaseks,

kui soovid, tule kaema.

Lendas liblik õiele

samavärvi kleidis.

Kirjutiib teise peal

ta kõrval koha leidis.

Usin mesilase-memm

leidis õie eest.

Tema sumistaja-summ

unistab vaid meest.

Küll on kevad kaunis aeg,

uued lilled iga päev

oma õisi avavad,

meile rõõmu jagavad.

Märg ilu

Kui harilikult kuulen inimest kaebamas vihmase ilma üle, siis täiesti valge pühapäeva uduhommik tõotas tulla suurepärane aeg piltide tegemiseks. Ei ole mahti kurta või ohkida. Nii ma varakult teele asusingi. Kell 8.30 puhkepäeval on ju vara? 😉

Kõndisin ja maa minu kõrval oleks nagu minuga kaasa liikunud. Maa auras vaikides. Uduhaldjatele lisaks hõljusid pruuni põllu kohal valged auruneiud. Hall oli isegi taevalaotus ning nii tulid kõrgel puuladvas olevad väga valjuhäälsed kädistajad eriti hästi esile. Mida nad varakevadel küll pajatavad? Jagavad ehk oma pika kodutee muljeid omavahel? 🙂DSC08788

Sellel kevadel olen imeilusatest sinililledest kahjuks veel ilma. No ei taba silm neid kusagil. Seepärast võtsin nõuks pargipuude alla kaeda, kas ehk ülased pole oma õienuppusid avanud. Aga enne märkasin ilu oma koduõuel. Öised külmakraadid olid taandunud ja endast maha jätnud kaunid pitsilised pärlikeed.

Kohale jõudes leidsin kinnitust tõsiasjale, et kevad on Järvamaal veel väga vähe olla saanud ning ei õitse siin ka ülased. Küll aga nende longus varre otsas nupukesi nähes võib loota peatsele õitseajale. Selle asemel tabas silm teistmoodi ilu – nägin maailma igas pisikeses veetilgasas. On sellelgi oma imekspandav võlu.

 

Kui ma oma ringreisilt tagasi jõudsin oli udu hajumas ja loodust paitasid esimesed päikesekiired. Selles valguses sätendasid need pärlid eriti kaunilt ja köitsid kohe kiirelt mu tähelepanu.

Samblavaiba jäädvustusi sirvides, arvasin esimese hooga, et see pilt läheb koos teiste ebaõnnestunutega kustutamisele. Aga mida rohkem seda vaatasin, seda rohkem ta minuga rääkima hakkas. Millised vormid – stiilsed, korrektsed, sümmeetrilised ümarvormid on sellel pildil. Värvidest rääkimata. Mõnikord muutuvad suured miinused hoopis headeks plussideks. Alati ei peagi kõik olema lõpuni lahtiseletatud ja arusaadav. Kujutlusvõimele võiks ka tööd jääda. Kohe-kohe ilmuvad nende pärlite keskele hommikutantsu tantsima õrnhelesinised õhuhaldjatütred… Ilu on vaataja silmades. Minule see pilt meeldib. DSC08876

 

Midagi head!

Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste nimed – üksteise alla, nii et iga nime taha jääks ka ruumi.

Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda, mis on kõige parem asi, mida nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad.

Need kõige paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada.

See oli raske ülesanne ja võttis terve tunni.

Enne vahetunnile minekut korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku.

Nädalavahetusel kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused.

Esmaspäeval sai iga laps oma nimekirja.

Õige pea naeratasid kõik.

“Kas tõesti?” kostis sosinat. “Ma ei teadnudki, et ma kellegi jaoks midagi tähendan! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi arvavad! Ma ei teadnudki, et teised minust niimoodi hoolivad!”

Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu.

Õpetaja ei teadnud, kas lapsed on neist omavahel või vanematega rääkinud.

Aga see polnudki tähtis.

Ülesanne oli oma eesmärgi täitnud – õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud.

Nad olid rahul endiga ja rahul teistega.

Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil.

Õpetaja läks matustele.

Kirik oli täis noore mehe sõpru.

Üksteise järel möödusid nad sargast, et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta.

Viimasena läks kirstu juurde õpetaja.

Kui ta seal seisis, pöördus tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest: “Kas Teie olite tema matemaatikaõpetaja?”

Õpetaja noogutas.

“Ta rääkis teist väga tihti,” ütles sõdur seepeale.

Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised klassikaaslased punti.

Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning ootasid silmanähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks.

„Me tahame Teile midagi näidata“, ütles isa taskust rahakotti välja tõmmates. „See leiti meie poja surnukeha juurest. Me mõtlesime, et Teie tunnete selle ära.”

Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht – mitmeid kordi volditud, parandatud ja kleebitud…

Õpetaja teadis paberit avamatagi, et tegemist on ühe lehega nendest, mille peal seisid kõige toredamad asjad, mida kaaslasele öelda…

„Me oleme alati tahtnud Teid selle eest tänada!” ütles ema. „Nagu Te näete, hindas meie poeg seda väga.“

Kõik endised klassikaaslased tõmbusid lähemale.

Üks neist naeratas ja ütles: „Minul on oma nimekiri ka alles. Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis.”

Keegi naine ütles: „Minu abikaasa palus, et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse kleebiksime.”

„Minu oma on mu päeviku vahel,” teatas järgmine noor naine.

Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas narmendavate servadega lehte.

„Mina olen seda kogu aeg endaga kaasas kandnud“, ütles ta. „Ma arvan, et meil kõigil on oma lehed alles.“

Õpetaja oli nii liigutatud, et pidi istuma.

Ja nutma – ta nuttis nii langenud poisi kui kõigi teiste pärast, kes tema ümber olid.

 

Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli, et ühel päeval lõpeb iga inimese tee – ja et me ei tea, millal see päev saabub.

Seepärast peaks inimestele, kellest me hoolime, ütlema, et nad on midagi erilist ja olulist!

Ütle neile seda enne, kui on hilja!

DSC08771

Kevadetunne

Tunne on hea ja tuju on mega… laulavad Smilersi poisid. Minul kaasneb seesama iga kevadega. Esimene hommikukohvi kalli kaasaga kodutrepil on joodud. Sinna kõrvale kuulasime rändajate kojusaabumislaule – vidistavad, kädistavad, siutsuvad ja lõõritavad. Kui nädalavahetus oli pisut hallikarva ja ei midagi erilist, siis tänane päikesepaiste meelitas küll kohe pikalt õue jalutama. Päeva parim osa oli see, kui esimese liblikana märkasin autoaknast kollast kaunitari lendlemas. Mõni minut hiljem kodutrepil tervitasid mind aga värvikirevad kevadekuulutajad. Suvi tuleb siis seega nii kuldselt kirju kui ka seiklusrikkalt kuldne. 😉DSC08540

Kasutasime nädalavahetuse vabadust enda kasuks ära ja sõitsime veidi kodukülas ringi. Kõik siinne on veel uus ja tundmata, seega läheb aega, enne kui kaunimad sinililleväljad ja parimad maasikakohad selgeks ja omaks saavad. Tegelikult just seda sinist lilleõit ma otsima läksingi, aga meie kandi metsaalused on veel lumised ning õiteni läheb aega. Küll on aga tänu päevasoojale või lihtsalt tungivale tahtmisele mõnes rohulibles küllalt jõudu, et ka jäistes tingimustes kasvada. DSC08445

Kiviusku olen ma juba lapsest saadik. Sellekohane ülestähendus on siin. Ringi sõideldes märkasime teeviita, kus kirjas “Metsaülemate kivi”. Sinna me oma sammud koos Thailaga seadsimegi. Võimas suursugune kivimürakas ootas meid. Väikestel pihkumahtuvatel kividel on oma võlu, sest neid saab vaadelda, pöörata, tunnetada tervenisti. Selle kivi kaisustamiseks aga oleks vaja olnud vähemalt 4-5 täiskasvanut, siiski oli temalgi rääkida oma lugu. Ja selle halli samblase pinna all on miski, mis kutsub teda silitama, puudutama, vaatama ja kuulama. 🙂

Mulle meeldib pildile püüda looduse pisimaailma, madalal murumättal roomamine on täiesti minulik. Kuna muru ja selle sees olevat elu veel väga näha pole, siis lõbustasin end samblamaailmas kükakil võtetega. On ikka lihtne ja ilus eluvorm.

Veidi maad edasi, ei saanudki ma pead kõrgemale tõsta, köitsid minu tähelepanu punased kausikesed. Selliste erkpunastena nad tee ääres reas kasvasid. Oi, ma olin õnnelik! Sest olen nii palju teiste pilte FB-s nautinud ja alati soovinud neid ise ka looduses leida. Aitäh, verev karikseen, et end näitasid! 🙂

Praegusel ajal ringi liikudes on õhus nii palju hüüdmisi, huikeid, sekka ka kraakse ja kädinat. Põllud on täis kiivitajaid, kes suurte parvedena peatuvad. Meie kohtasime ka ühte parve – pakun, et haned või lagled, aga täpselt öelda ei oska, sest lähedale minna ei jõudnudki, nii nad õhku tõusid. Põllul lombipeatust tegid ka luiged – pakun, et laululuiged, aga jälle kindel ei ole, sest palju neil seal nokal seda kollast värvi oli, nii kaugelt tabada ei õnnestunud. 😉 Liikuva objekti pildistamist on veel vaja harjutada või vähemalt hankida endale suurema zoom-iga kaamera. Soov on väljaöeldud, nüüd tuleb see vaid lendu lasta. Küll siis täitub ka. 🙂

Iga päevaga lähevad päevasooja pügalad kõrgemale ning rõõm kevadisest värskusest ja päikesepaistest suureneb. See ongi see, mis hoiab hinge virgena ja on parim doping igal hommikul tõustes päeva alustada. Ikka elurõõmsalt edasi! 🙂