Enne kukleid ei saa, kui…

Vastlapäev on sel aastal 9. veebruaril.

Tavapäraselt tuleks siis mingi sõiduvahend hankida ja kelgumäelt sellega üks võimalikult pikk allasõit teha.

Tavapäraselt püütakse ka naabrist parem olla, et linadel ikka pikkust jaguks (mis siis, et eelistatakse kummiga linu 😀 )

Tavapäraselt istutakse peale sõitu kusagil hange veerel ja rüübatakse vahukoorekukli kõrvale kuuma teed.

Tavapäraselt…

Täna on õues lombid ja roheline muru. Kuidas sedapidi liuelda, selle peab nüüd lähipäevil välja nuputama, kui just pilvist ei ole tulemas uuta lunda. 😉

Õnneks mõni päev tagasi, 25. jaanuaril tegid meie lapsed oma kelgusõidud ära. Kui vastlapäevaks ikka lund ei tule, siis nende fotojäädvustuste põhjal võib küll mõlemale auga välja teenitud vahukoorevuntsid nina alla tekitada. Lund oli suisa nii palju, et esimese raja sissesõiduks ei piisanud lihtsalt kelgule istumisest, vaid selle pidi laskma künkast alla vedada. Muidu ei tulnud sõidust miskit välja. Küll on hea, et on vennaksel õde ja õekesel vend – kui vaja tõmmata või tõugata – ikka saab! 🙂

Hiidlaste maal

Pühapäeva varahommikul, (tõesti vara, sest hotelli hommikusöögilauas olime ainult meie 🙂 ) algas tee Hiiumaale. Minu jaoks elus esimene külastus. Triigi sadama poole liikudes haarasin kaamerasse ühe suuuuure kivi ning Angla tuulikud talverüüs. Minu kivide kirg on juba ammu kõigil teada, aga samas on ka tuulikutes mingi salapära. Ja mitte ainult need suured ja võimsad, vaid ka taluõuedel pisikesed tuulepüüdjad meelitavad mind. Kuidas nad seda teevad, sellele ma vastust ei tea. 😉

Sadam oli vaikne ja valge. Meri puhkab jääkaane ja lume all ning mingeid laintelaule ei kuulnud. Seda enam on mul põhjust soojemal ajal uus reis ette võtta. Rahulikult, kiirustamata nagu üldse saarlastele kombeks, liikus sadama poole ka märgatava hilinemisega praam, millega üle talvetee sõita.

Praami peal oli siiski teisigi üle vee tahtjaid ning sõit kulges kenasti. Võtsin julguse kokku ja läksin isegi välistekile, et enda jaoks talvisest merest taas mõni pilt teha. Praam liikus tasa-tasa.  Tegi endale teed suurte jääkamakate vahel, mis tagaosas tundus nagu hulpiv jääsupp. Mõnus oli vaadata, kuidas hetke pärast kadus keskelt tume veepiir ja kõik oli taas üks valge jääkaas.

Ja siis jõudsingi Hiiumaale. Nüüd võin Eestimaa kaardi peal sinnagi “linnukese” teha – käidud! Inimesi liikus vähe, pühapäeva hommik ju, aga selle eest oli näha-kuulda palju koeri. Eriliselt mõjusid mulle bussijaamad – ilus valge majake, tuled nagu koduuksest välja. Nii ilus! Ja oma äri reklaamimiseks tuleb ikka vaeva näha! 🙂

Tähelepanu köitsid ka purikad ja punamarjad. Sellel punaste marjade põõsal einestas ka paksuke musträstas, aga kahjuks oli tema kiirem kui mina oma kaameraga.

Talvine hiidlaste maa nähtud. Kindlasti tahan sinna suvel saada, et need kadakased karjamaad ja sinimeri pildile püüda. 😉

 

 

Seal Saaremaal…

… ei kasva muud, kui kadakad ja männipuud. Nädalavahetusel pisikesel saarereisil nägin neid kaunikesi koheva lumevaiba all. Täna, seda lugu üles tähendades, sajab terve päev vihmakest ja silmnähtavalt kaob ka lumeilu puudelt ja põõsastelt. Seda enam olen tänulik, et kasvõi läbi autoakna klõpsisin imeilusaid lumiseid hetki.

Algus oli igati ilus ja teel olles tuli isegi lumelisa. Viivuks pressis end pilvede vahelt ka päike välja, aga värv polnud sugugi see, mida harjunud päikesega seostama. 😉

Eriliselt köitsid tähelepanu erinevad lumeloomad – kui viitsimist pikemalt vaadata, võis tabada puu okste vahelt loomi külg- või tagantvaates, aga kõige rohkem vonklevaid lumemadusid. 🙂

Ja loomulikult olid esindatud esmalt välja hõigatud kadakad ja männipuud, üksi ja hulgakesi.

Kui seda kadakaoksa poleks lähedalt pildistanud, oleks tänane postitus täiesti ilmetu-värvitu, ehkki must-valge-pruun ju ka värvid. 🙂 Sellepärast jääb seda lugu lõpetama ikka veel kaunilt ehitud Kuressaare linna jõulupuu ning väike värvitäpp õhtusöömaajast. 😉

Järgmine päev viis meid juba järgmisele saarele, aga sellest jutt ka järgmises postituses.

 

Uduhangedest päikeseni

Vanarahvas märkis ilmaolude kohta, et kui jaanuaris on palju udu, siis kevad tuleb vesine. No lumi sulab nagunii ja veest pole pääsu, aga ju siis päikesesoojust ehk vähe ja vesi jääb kauemaks maapinnale. Igatahes kummikud on tarviline ost peale talvesaapaid. 😀

Kus lõpeb hang ja kus algab udu?DSC05542

Udus vaid valendavaid katuseid näen.DSC05530

Kuused udusDSC05535.png

Täna aga kutsusid Külmapoisid mind oma käsitööringi näitusele, mille peateema oli “valged äärepitsid”. 😉

Mõned tunnevad end lausa “valgustatutena”.  (Appi, kui ilus on eesti keel! 🙂 )DSC05662

Piilumismeister Päike peitis end küll pärlina puuokstesse, aga üles ta leidsin. 😉DSC05580

 

Jah! vol2

Iga päev maalib loodus meile hingematvalt kauneid kunstiteoseid. Hea, kui meil on aega neisse süveneda, neisse siseneda, lasta endast see peatu-kaunis-hetk-emotsioon läbi ning võtta sellest kaasa rahu, rõõm, ilu ning tänulikkus.

Hääletult maa poole tiirlevaid helbeid vaadates ning oma põsel neid tundes, on hinge pugev rahu otseselt märgatav. DSC05191

Jälle üks imeline loojang ja selle kuldsed värvivarjundid loovad ruumi rõõmustamiseks – südamest ja sügavalt.

Külmakraadide mänguväli puudel ja põõsastel, kaunistades neid õhkõrnade härmaehetega, pakub suurepärase ilu naudinguid.

Kui selle talvepildi jäädvustamiseks ennast soojalt riidesse panen,  võtan aega selles olemiseks. Astun tasa sellesse võluvalt õrna valgusesse, nagu kartes seda kuidagi oma olemasoluga lõhkuda. Vaatan seda lumevalget maailma enda ümber ja tahaks hinge kinni hoida, et soojus minu seest seda ei sulataks. See puhas ja puutumatu, külm ja karge, ehe ja elegantselt ehitud Eestimaa loodus annab kuhjaga põhjust olla tänulik. Tänulik, et meil on võimalus elada neljas aastaajas. Jah, sellist talve ma tahtsingi! 🙂

Jah! :)

Kasutan siinkohal tuntud kultusküsimust – kas sellist talve me tahtsimegi? Kohandan seda, et mitte üldistada ja otsustada teiste eest – kas sellist talve ma tahtsingi? Vastus on kiire ja lihtne ja ühesõnaline – Jah! 🙂

-29 kraadises pakases härmaehteis puud ning imelised päikesetõusud ja loojangupunased taevapildid.

Päevajagu pikad lumesajud, mis tõid kaasa mitmetunnised lumelükkamistalgud koduõues, aga lastele  ning loomadele puhast lumerõõmu.

Lapsepõlveaegseid räästani ulatuvaid lumehangesid küll kusagilt võtta pole, aga talve juurde kuuluvad lumemütsid ja lumekuued on kindlalt esindatud.

Jah, sellist talve ma tahtsingi,

kui hommikul ärgates nina teki alt välja pista eriti taha, enne kui kaminas praksuvad puud ja tuba täidab küünlatulele lisaks oodatud soojus

kui kõige tihedamalt on pere kogunenud kööki ja köögilaua ümber, sest pliidi alla saab ikka puid lisada ja nii valmivad kindlasti parema mekiga pannkoogid, kui elektripliidil

kui kaameraga uitama minnes tuleb välja otsida paksud suusapüksid ning saapa sisse oleks mõistlik panna memme-käte-soojad villased sokid

kui tuppa astudes on võimatu midagi näha, kui prillid ees, aga parim hetk on astuda tuppa, kust hoovab vastu sooja õhku punetavatele põskedele paiks

kui lindudele pandud rasvapallid on peagi otsas ja võib minna poodi peki järele

sest meil on õnn elada neljas aastaajas ning minu lemmik on jätkuvalt suvi. 😀

Talverõõmu kõigile, kes naudivad seda samamoodi nagu mina! 🙂

 

 

 

Mullipidu talvel

Pisifotograafina tekitasid minus juba paar päeva tagasi internetis nähtud jäätunud mullid rõõmsat elevust. Ohhoo! – efekt veel lisaks! 🙂 Tahtsin ikka ise järele proovida, kas ja kuidas õnnestub. Suvisest mullipallipeost saab lugeda siit.

Ostsin mullitaja. Lugesin juba pildi teinud inimeste kommentaare. Leidsin erinevaid võimalusi. Originaalmullitaja segu ajab asja ära. Proovisin siis esialgu nii. Muidugi tulid kaunid vikerkaarevärvilised mullid, aga lumele jõudes läksid kõik lõhki. DSC04587

Teine variant oli ise segu kokku segada – Fairy ja vedelseep. Katsetasin sellegi ära. Mullid, mis mullid! Ainult vähe aega. Kuna minu armsal abi-mullitajal hakkas külm, siis loobusime ja läksime tuppa sooja.

DSC04596

Umbes pool tundi hiljem, läksin välja ja mida ma nägin!?  Selliseid iludusi lume peal. Ei läinudki  siis kõik katki ju. 🙂

Kokkuvõttes – väga põnev katsetamine! Ja tulemus väga ilus! 🙂

Kingitud valgus

Jõuluaeg on peagi otsa saamas. Meenutama jäävad seda igal aastal õnnelike nägudega perepildid, kaunilt ehitud jõulukuusk ja kodu, mälestused rõõmurohketest külaskäikudest ja kokkusaamistest, uue-aasta-lubadused veidi vähem pingutada kingituste tegemisel ja peolauale parima kuhjamisel, lumerohkel talvel ka ühistest lõbusad  hetked kelgumäel või suusarajal jne.

Meenutama jäävad ka tehtud ja saadud kingitused, enamus neist ju siiski käegakatsutavad. Hea, kui lapsepõlvest on alles hinges see tunne, kui oma kingipakke avasime. Mulle meeldivad kingitused, milles on tunda tegija hingesoojust, käteosavust, südamlikke soove ja häid mõtteid, tahet kinkida rõõmu. Olen õnnelik, et sel aastal sain väga erilisi ja südamega tehtud kingitusi ning suuremas koguses valgust. Seda, mida ise endale sobival ajal läita, kui ka looduslikku päikeselt ja kauaoodatud lumevalgust.

Suurim kingitus on aga see, et igal hommikul ärgates näevad mu silmad päevavalgust. Sedasama, mille jooksul saan teha mitmeid valikuid ning otsuseid, võib-olla eksida ja parandada vigu, märgata ennast ja inimesi enda ümber. Koguda päikesevalgust oma hinge, et see valgustaks minu teid ja tegemisi, samme ja saavutusi, mõeldud mõtteid ja väljaöeldud sõnu. Selle kingituse eest, et mulle on antud järjekordne päev elamiseks, olen kõige rohkem tänulik.

Uusaastaöö on maagiline aeg, mil soovitud soovid pidid täituma. Mina soovin, et kõikidel inimestel, kellega ma ühel või teisel või saja viiekümnendal põhjusel seotud olen,  oleks uuel aastal kuhjaga heatahtlikkust, südamesoojust, armastust ja hingevalgust!

HEAD UUT!

Aasta uus

Mingi ennustuse järgi pidavat inimene kõige rohkem tegelema alanud aastal sellega, mida ta teeb uue aasta esimestel tundidel. Kes magab aasta maha, kes pidutseb pööraselt… Mind peaks siis ees ootama lastega toredad koosolemise päevad, kallima kaisutused ning rõõmus elevus ja hea tuju. Kindlasti mahub sinna ka ootusärevust ja põnevust. Kuna võtsin plaani oma lõppenud aastale täna öösel kriips alla tõmmata, siis järelikult ka rohkelt mõtte- ja kirjatööd. 🙂

Kui kiirelt ja kokkuvõtvalt teha, siis oli 2015 suurte muutuste aasta. Ja sellega olekski kõige olulisem öeldud. Aga süviti minnes, oli see ka tähtis iseenda tundmaõppimise ja arenemise aasta, mis jätkub ka vaatamata aastaarvu vahetumisele.

Küsi ja sulle antakse! Nii jõudsidki kauaoodatud muutused ja muudatused minuni. Kui ma oma kirjapandud soovid kevadel lahti lõin ja lugema asusin, siis rida realt sain kinnitust, et oma soovidega tuleb tõesti olla äärmiselt täpne ja tähelepanelik. Suuremas osas läksid soovid täide sõna-sõnalt, kui esimene maikuu päev viis mind kokku armsa inimesega, kelles on olemas just need isiksuse- ja iseloomuomadused, mida mehes hindan. Maikuu viimasel päeval olime juba valmis leivad-saiad ühisesse kappi panema ja minu järgmine soov sai teoks. Korterielust kolisin koos lastega elama oma majja. Majja, millest ühisel nõul ja jõul nüüd loome meie oma kodu.

Õnn naeratas aga veelgi enam, kui uues kodukülas sain ka oma erialast tööd kohalikus lasteaias. Väike ja kodune, kus kõik lapsed on nii omad ja hoitud nagu tuleksid igal hommikul oma vanaemade juurde mängima (Ma ei vihja mitte õpetajate vanusele, vaid pigem suhtumisele 🙂 ). Samuti on ilma tõrgeteta sujunud minu oma laste harjumine uute koolide ja uute kaaslastega.

Jah, ma olen töö, laste ja koduloomade (koer ja 2 kassi) kõrvalt pisut vähem aega leidnud oma mõtete-tunnete lahtikirjutamiseks, küll aga on pildistamispisik hoolega minu sees toimetamas ja ilma kaamerata ma naljalt kodust välja ei lähe. Uues kohas olen juba avastanud mõned “omad paigad”, kus käin vaikust nautimas ja akusid laadimas. Samuti on mõnus vaheldus iganädalane laulmine segakooris OiReTa.

Usun siiralt, et me kohtume oma elus just nende õigete inimestega, kes tulevad meile appi meile vajalikke õppetunde omandama. Nii olen mitmeid kordi avastanud end mõttelt, et mina kohtusin Sinuga just sel eesmärgil, et ma õpiksin… Ja selle äratundmise eest olen südamest tänulik! Ainult nii see inimese eneseareng ning koos- ja kokkukasvamine saabki toimida.

Nagu varemgi, ei jaga ma mingeid lubadusi, kuna nende täitmises ei saa ma kuidagi 100% kindel olla. Küll aga luban hoida seda ilusat ja head, mis mu elus praegu on, et see meie ühises armastuse aias kosuks, kasvaks ja õitseks minu ja minu lähedaste rõõmuks ja meeleheaks.

TÄNAN SIND, AASTA 2015! 2016. AASTAL LIIGUN ENESEKINDLALT JA JULGELT EDASI SEATUD SIHTIDE SUUNAS NING USALDAN ENNAST ROHKEM!

KÕIGILE, KES LUGEMISEGA SIIANI JÕUDSID, SOOVIN UUEKS AASTAKS JULGET UNISTAMIST JA UNISTUSTE TÄITUMIST, ÜKSTEISEST HOOLIMIST, ÕNNE, KÜLLUST JA ARMASTUST!DSC04304