„… sellest, kelle aeg Su kõrvalt viis,
on Taevas saanud Sinu kaitseingel,
ta on Su kõrval alati …
Ka siis, kui headus silitab..,
kui õelus salvab…
Ta ikka valvab.“

Hall ja tuuline sügispäev soosib ka ilma igasuguse põhjuseta hubast küünlaeegi vaatamist soojas toas ja möödunud aegade meenutamist. Võtsin sel aastal kohe aega selleks. Arvan ikka, et meie kõrval olevad inimesed väärivad tähelepanu, märkamist ja armastust nii palju ja nii tihti kui võimalik. Sellepärast pole ma ka suur surnuaial käija. Ehk aja möödudes ja vanuse kasvades see arusaam muutub. Tänaseks on elu mind sellest ainsast kalmust, kus puhkavad minu kõige lähedasemad, viinud hoopis kaugele. Seega tuleb vaikset enda sisse vaatamise hetke ja meenutamist lihtsalt plaanidesse sisse pikkida, kui teekond jälle sinnapoole viib.

Pole mul õnneks palju neid väga lähedasi, kes oleks oma  maise tee siin lõpetanud. Kõige kallimad on ikka käeulatuses või vähemalt telefonilevis, kui tahtmine küsida: “Kuidas läheb?” Üks minu kõige-kõige on siiski mõned aastad juba maamullas, aga minu südames alati. Meie memm! Oma meenutuste-loosse (raamatusse oleks veel vara öelda) kirjutasin temast ja tema maailma parimatest pliidikaraskitest täna kohe pikemalt.

Vaikselt võbelev küünlaleek

elustab mälestusi.

Toob silme ette põllutee,

kus käisime kahekesi.

Su hommikukohv ja võisai

ning kaisumuinasjutud,

su kareda käega pai

pühkis ära kõik valu ja nutu.

Mõtlen sulle, mu memmeke hea,

sina oskasid elada elu.

Sind alati kalliks pean

ja tulen mõtetes ikka su manu.