Kas pole eriliselt kaunis vananaistesuvi sel aastal? Ei mingeid poriseid teid, nukravõitu halle hommikuid ega tuulepööraseid öid. Päevad on rõõmsalt päikest täis, mis hoiab (vähemalt minul) energiataset kõrgel. Tänane päeva algus pakkus taas aknast imelist vaadet. Huvilisena haarasin muidugi kohe kaamera ja jäädvustasin need hetked enda jaoks. Jagan ka teile, kes siin aeg-ajalt külas käivad. 🙂

Tunnistan, need pildid on veel toas olles lahtisest aknast tehtud. Aga ega ma kauaks suutnud tuppa jääda. See ilu, mis külmapoisid öösel tegid, tahtis ikka lähemat uurimist. Siinkohal olen õnnelik, et mulle meeldib hommikuti vara ärgata. Nii saan selle hommikuilu ka pildile.  Ja mitte kunagi ei õnnestu mul üksi seda nautida, ikka koos armsa sõbraga. Nüüdseks on juba päris kindel, et see koerake on minu kaitseingel – pilk alati peal, kõrv valvel kuulatamas ja kaugemale kui meeter minust naljalt ei jää. Aitäh, Thaila! 🙂

Olen tänulik tänase päeva eest! Olen tänulik tänase kingituse eest! Olen tänulik! 😉