Üks imeline…

Sellisele pealkirjale võiks lisada nüüd vastavalt tundele igasuguseid lõppe. Sõnamängud on mulle alati meeldinud. 😉

Täna sobib siia “üllatus”, mille kohta hetkel suuremat kommentaari ei tule. Samuti väärib seal kohta “kingitus”, mille eest olen südamest tänulik oma kõige kallimale. “täideläinud soov” on ka sobilik. Sõnaga – imeline oktoobrikuu, mis pakkus nii palju meeldejäävat ja kaunist. Hoian neid hetki südames alles, et nende najal üles ehitada iga uus päev. Rõõme täis, õnnelikud, oodatud, imelised. 🙂

Miks ma üldse selle postituse tegin? Peamine põhjus on hoopis ühes pildis. Olen juba paar aastat mõlgutanud meeles oma unistust, et kui… mulle antakse võimalus valida, mida ma kõige rohkem tahaksin oma ajaga peale hakata, siis see oleks pühendatud fotograafiale. Kõigepealt käiksin läbi koolituse, mis annaks kindlustunnet kaameraga ringi käies klõpsida. Seejärel soetaksin endale korraliku aparaadi, mis kõik minu soovid rahuldaks (olen praegu ka peaaegu rahul, mõni lisavidin on vaid mõnikord puudu). Kui koolis käidud ja tehnika olemas, siis läheksin oma unistustemaale – Itaaliasse ja asuksin oma oskusi lihvima. Harjutada, harjutada, harjutada – see on ainuke võimalus saada vilumusi.

Tagasi koduses Eestis, võtaksin ette pikemaid loodusretki ja looduse keskel viibimisi, et ühel päeval oleks mul nii palju julgust ja materjali, et kutsuda kõiki soovijaid päris oma näitusele või siis köita neist fotodest loodusraamat “minu moodi”.

See viimane mõte tekkis alles hiljuti, kui mõni päev tagasi koduteel seda lummavat vaatepilti õnnestus tabada. Ma ei ole sugugi oma saba kergitaja, aga seekord tundsin küll uhkust. Väga hea pilt sai! Sama väidavad ka FB Loodusesõprade grupis umbes 600 inimest. Suur tänu!

DSC02498

Muuhulgas mõtted

Mõned mõtted on tulnud toetama,

teised hiilivad niisama ligi.

Mõned mõtted on valmis aitama,

teised vajavad ise abi.

Mõned mõtted on lihtsad ja hetkeks vaid,

teised annavad ainet pikemaks.

Mõned mõtted on tugevad nagu kivid,

teised õrnad nagu veepiisad rivis

hommikuvaikuses

võrguniidil.

Mõned mõtted ilmuvad

ei tea kust,

pakuvad tröösti ja lohutust.

Teised trambivad ukse taga,

trügivad sisse ka siis, kui magad.

Hoia mõtteid, mis näitavad teed,

annavad jõudu ja tegemise tahet.

Unusta mõtted, mis hoiavad kinni

ning isegi ise ei tea,

mis õige,

mis vale.

DSC02334

Kuldne sügis, kuldne kuu, kuldsed sõnad

Ja tahaks kohe edasi jätkata seda kuldset loetelu – kuldne vaikus…

Olles nüüd kolm viimast kuud elanud (või õigemini elu sisse seadmas) omas majas, on see viimane saanud hoopis teise tähenduse. Liiga palju on seda vaikust. Mõnikord tahaks kohe mõnuga seda lõhkuda ja nii ma trepist üles laste kambritesse marsingi. Sest olles küll ühe katuse all, ühes armsas kodus, ei ole enam neid vilksamisi laste toa ukse vahelt piilumisi – “Mis teed?” Selleks, et näha, kuulda, olla füüsiliselt ühes ruumis, tuleb ühel osapooltest end liigutada teisele lähemale. Tavaliselt hakkan mina kibelema, kui liiga kaua pole kellegagi sõnagi vahetanud (kass ja koer jäävad seekord mängust välja). Nii ma astungi sammu ja kuldsest vaikusest saab vaikne vestlushetk. Algus on ikka sama – “Mis teed?” 😉

Suur tänu ilmataadile vägagi ilusa vananaistesuve eest, mis siiani kestab. Nii olen saanud (kui mälukaart on meeles kaamerasse pista) päris palju kauneid kuldseid hetki tabada. Sügispäike käib madalamalt ja kuldab veel viimseid lehti puudel ja puu all. Seda mahalangenud lehtede lõhna ei unusta vist küll kunagi.

DSC02155 DSC02172

DSC02219

DSC02455

Täna sain pildimasinasse ka kuldse kuu. Kahjuks minu aparaat paremat ei võimalda, aga ise olen rahul. Paista sa, kuldne kuu, minu armsamale, ütle tal, teda armastan ma…. 🙂

DSC02473

Ja selle video sõnum on minu jaoks tõeliselt kuldne!

Meelerahu otsimas

Vaba päeva võlu – ärkasin seekord juba siis, kui päike oli päris kõrgel taevas ja tõotas tulla imeline päev. Nii ma oma keha ja vaimu matkamiseks valmis seadsingi ning retk võis alata. 😉

Järvamaa on minu kodupaik ju alles kolmandat kuud ja seega veel täiesti avastamata. Täna otsustasin minna ringreisile koduümbrusesse. Kilomeetrid kadusid kiirelt ja ühest metsatukast välja jõudes, peatus mu pilk kõrgetel puudel ja mingil ehitisel keset põldu. Tavaliselt on seal siis ikka elumaja, aga seekord jäid majad pisut eemale. Astusin päikesekullas vahtralehti jalaga segades tasasel sammul väikesest tõusust üles. Minu ees avanes selline kaunis pilt.

DSC02210

Silma hakkas juba kaugelt see ristimärk ja nii ma arvasingi, et ju see mingi matmispaik ehk on. Õnneks oli selle juures ka huviliste jaoks väike märgusõna teadetetahvlil. Kohe saigi pilt selgemaks.DSC02214

Mind kui kivihuvilist paelus väga see kiviaed. Ja need kuldsed vahtralehed selle ümber. Tõeline sügisrõõm on sahistada jalgadega lehtedesse teed kuldses päikesepaistes. Täna sain seda teha! Hing täitus rahu ja vaikuse ja õnnetundega. Polegi midagi erilist vaja! Loodus pakub valikuid ja kes tahab, haarab kinni! Mina olen esimene!!! 🙂

DSC02228

Alles siis, kui lehesahin oli sahistatud, söandasin piiluda üle aia ning ka väravast sisse astuda.

DSC02233

Kahel pool puude all olid pingid. Ju need ikka jalgade puhkamiseks ole mõeldud, aga mitte ei tahtnud neid lehemustreid seal segamini ajada, mis sügistuul loonud ning nii ma lihtsalt seisin seal. Hingasin sügavalt endasse sügisele tuttavat värviliste lehetede lõhna ning lasin vaikusel hinge paitada. Nii hea! Lausa suurepärane!DSC02250

DSC02241

Peale vaikusehetke hakkas kõrvus helisema tuttav lauluviis, mis väga hästi nende piltide juurde sobib.

Kõik see kuldne sügisene ilu andis nii palju energiat, samas vaigistas kõik tormituuled ja ruttamised mõtteis ning kõige rohkem kogesin otsitud meelerahu. Jah, vaikus on kuldne… 🙂

Sel erilisel päeval

Kas pole eriliselt kaunis vananaistesuvi sel aastal? Ei mingeid poriseid teid, nukravõitu halle hommikuid ega tuulepööraseid öid. Päevad on rõõmsalt päikest täis, mis hoiab (vähemalt minul) energiataset kõrgel. Tänane päeva algus pakkus taas aknast imelist vaadet. Huvilisena haarasin muidugi kohe kaamera ja jäädvustasin need hetked enda jaoks. Jagan ka teile, kes siin aeg-ajalt külas käivad. 🙂

DSC02057 DSC02076

Tunnistan, need pildid on veel toas olles lahtisest aknast tehtud. Aga ega ma kauaks suutnud tuppa jääda. See ilu, mis külmapoisid öösel tegid, tahtis ikka lähemat uurimist. Siinkohal olen õnnelik, et mulle meeldib hommikuti vara ärgata. Nii saan selle hommikuilu ka pildile.  Ja mitte kunagi ei õnnestu mul üksi seda nautida, ikka koos armsa sõbraga. Nüüdseks on juba päris kindel, et see koerake on minu kaitseingel – pilk alati peal, kõrv valvel kuulatamas ja kaugemale kui meeter minust naljalt ei jää. Aitäh, Thaila! 🙂

DSC02092

DSC02104

DSC02098

Olen tänulik tänase päeva eest! Olen tänulik tänase kingituse eest! Olen tänulik! 😉

Tere, tõbi! Tulid õpetama, jah?

Erinevad inimesed usuvad erinevaid teooriaid. Mina kuulun nende hulka, kes mõistavad, et kõik, mis minu hinge ja kehaga toimub, on minu enda mõtete tulemus. Kelle jaoks on see surimuri, kelle jaoks elutõde. Halba ei tee see uskumine aga kellelegi. Seega jätkan… 🙂

Samuti nagu haiguste tulemist inimeste juurde, nii usun ma ka seda, et kõik, mis ma mõtlen teistest, tuleb mulle endale ringiga tagasi, millisel kujul või millises elusituatsioonis, see on vaid äratundmise küsimus. Seega olen endale vaikides reegliks seadnud, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Järelikult ainult head! Väljaöeldud sõna ei saa enam tagasi võtta, aga kui seesama sõna veel mõttena peas tiirutab, siis sellega saab veel tegeleda küll! Väärt õppetund!

Nüüd aga veedan oma viimaseid päevi tilkuva nina ja valusa kurguga ja vaatan elu kulgu enda ümber. Tühine külmetus ju! Aga mida kõike ta kaasa tõi!

Kõigepealt see, et mitte-midagi-teha-tahtes mõistan nüüd, et midagi ei juhtu, kui ma toapõrandaid pesen järgmisel või siis ülejärgmisel päeval – keegi ju jalaluud ei murra. Või nädalavahetuseks plaanitud suurem piduroog jääb järgmist ootama – teeme üheskoos midagi kerget ja kõhud ikka täis.

Olles ise suhteliselt “levist väljas”, annab see võimaluse märgata, kui suurepäraselt saab meespool elu juhtimisega hakkama (nagu tegelikult iga päev!), aga nüüd küsib ta paar korda kindlasti päevas rohkem – kuidas sa ennast tunned? saan ma midagi sinu heaks teha? Selles olukorras, kus üks täiskasvanu (mina siis) ei ole valmis laste ja loomade ja majapidamise eest väga vastutama, tulevad välja kalli kaasa parimad omadused – tähelepanelikkus, hoolitsus, õrnus. Aitäh, Sulle!

Õnneks on minu pisike tõbi kiirelt mööduv ning loodan juba paremale homsele. Jah, ma isegi tean, kellega pean asjad selgeks rääkima (mõtetes siis) ning selle väljaelamata pahameele minema saatma. Ma tahan ju olla terve ja ma olen terve! 🙂

Rohkem positiivsust! Imetillukesi imelisi imeasju igasse päeva ja armastusest inspireeritud mõtteid igasse elu poolt pakutavasse olukorda! 🙂

Enne seda, va tõbist olemist, nägin aga päris palju ilusat enda ümber.  Härmaehteis lilled said juba eelmisesse postitusse lisatud. Siia jäävad siis vahtravärvilised lehvitused kõigile koos pojal koolis isetehtud sooja leiva lõhnaga! Maitses hästi! 🙂

BeFunky Collage

DSC01775

Hommik ehib loodust

Pisiasjad, mis muudavad elu ilusaks – valgete suhkrukristallidega kaunistatud loodus meie ümber. Märkamise vaev vaid ning võimalus seda jäädvustada. Täna hommikul seda kõike mulle pakuti. Suur tänu! 🙂

DSC01717

DSC01720

DSC01755

suhkrused

Oma kaas

Selle nädala alguses sain ühe üsna vähe tuttava inimese käest suurepärast mõtlemisainet. Alati ei pruugigi parimat lahendust leida selle inimesega, kes sind üdini teab ja tunneb. Mõnikord on hea, et ka kõrvaltvaatajad oma arvamuse välja ütlevad.

“Rosin” ise oli selline – igale potile on olemas oma kaas. Jututeema ise puudutas laste kasvatamist ja õpetamist. Olen selle sees ju nii emana, õpetajana kui ka sugulase või lihtsalt inimesena tänavalt. Vestlesime sellest, kuidas paremini koolis hakkama saada ja teadmisi omandada, vilumusi harjutada. Ning selle kuldse lause siis vestluskaaslane poetaski, kui rääkisime sellest, et mõnele lapsele ei hakka kohe kuidagi õpitu külge.

Kuulasin ta ära, lõpetasime pool tundi hiljem jutu ja kodus omaette istudes (jah, mul on see aeg olemas), jõudsin alles pähkli katki hammustada ja liikusin edasi tuumani. Eks igaüks tõlgendab tarkuseteri vastavalt oma vajadustele ja arusaamadele, aga minule rääkis see lause kõnekalt sellest, et iga laps on eriline ja areneb omamoodi. Käies täiskasvanute kõrval või nende jälgedes, võtab ta kaasa vaid selle, mis tema jaoks on tähtis, oluline. Ei ole võimalik (kui palju me ka ei prooviks) suruda kõiki lapsi ühise programmiga raamidesse. Sellel pole seda oodatavat tulemust, mida me loodame näha, kui oleme enda arust kasvatamise lõpetanud.

Kui laps on väike (suhteline mõiste ju!?), ütleme 5. eluaastani, siis saame paljuski suunata tema valikuid, soove või tegusid. Mida vanemaks laps saab, seda rohkem annab ta meile mõista, et on ise valmis otsustama ja ka oma otsuste eest vastutama. Kuidas, milliseid tegusid tehes, ta eesmärgini jõuab, on juba tema enda südame ja mõistuse koostöös toimunud valikute ja otsuste tulemus. Ja siis me “tarkade vanematena” vaatamegi oma last ja imestame, kuidas ta küll sellise asja peale tuli? Miks ei lähe ta sama rada pidi, kust mina just astusin? Miks valib ta kohalejõudmiseks pikema või lühema tee? Mitte lauge liikumise, vaid käänulise künkad-mättad raja?

Võtsin sellest arusaamiseks aega ja vaatasin-kuulasin-märkasin oma last. Vanematena me soovime ju, et meie läbikäidud konarused oleks laste jaoks võimalikult siledad, et nad ei astuks samadesse aukudesse. Tahame suunata neid sirgele teele. Meie tahame, aga kas laps on selleks valmis? Kas lapsel on olemas samasugune tahtmine? Kas meie valitud teed mööda minnes jõuab sihtpunkti eduelamusega, õnnelik ja rahulolev laps? Selle katsetamiseks ei anta meile elus väga palju aega. Küll aga võime olla igal teelõigul abiks analüüsimisel, mis läks hästi, mida peaks muutma, millist käiku järgmine kord vältida? Kui meil on selleks aega, siis jäävad ära ka nõgestest kõrvetatud ja oksarisust kriibitud jalad, kukkumised libedatel kividel, ärkamine avastades, et mul on vajalikud asjad tegemata…

Lapsed ei oota, et me igal sammul neid suunaksime ja õpetaksime. Aga alati oleks hea, kui kõrval olev täiskasvanu võiks ulatada käe kitsast purret kohiseva jõe kohal ületades ja lausuks: “Sa saad hakkama! Ma olen su kõrval, kui sa teed oma valikuid! See õnnestub sul hästi! Ma usun sinusse ja olen su üle uhke!”

Ja kui lapse valitud otsused ja käitumine on täiesti “temalik”, siis las olla. Unusta hetkeks mina ja lase lapsel olla tema ise.  Temale sobib just selline kaas! 🙂

pott