Vaikusest läbi

Vajub pikkamisi päevakera öösse,

uinub vaikusesse õhtukullas maa…

Sellised read sündisid ühe sooja suvepäeva viimastel minutitel, mil päike end minekule sättis. DSC09479 DSC09490

Kuidas ma naudin seda õhtuilu, mil päev annab õhtule oma vaikuse ja väe. Nii soe, nii habras on see vaikus. Ritsikate siringi vaibub viivuks ja ärkan siis minagi uude olemisse nende viiulihelide saatel. Olen rõõmus ja õnnelik, tänulik tänase päeva eest! 🙂

Tänane hommikki oli ääreni vaikust täis. Veel enne esimesi samme märjas kasteheinas, vaatasin aknast välja. Pidin lausa silmi pingutama, et aduda, kas vaikus on tuuletu puulehtedeski või nad siiski liiguvad. Õrnalt nagu liiguksid. Öised külalised – ööliblikad – on end aknalauale kenasti üles rivistanud. See võib muidugi olla ka kassi kätetöö, õigemini käpatöö.

August – soojust 30+ ning vaikust südametuksete tundmiseni – see on ilu. See on õrnus, see on elurõõm. Esimesed hommikutunnid koduõuel ja siis lastega suplema. Rannaliival kohtasin esmakordselt admirali – kaunitiivulist liblikat, kes vaikusest võlutuna lendles ja keksis. Märkasin sind juba, kaunitar! 😉

DSC09556

Admiral