Suvi ilma maasikate ja vahukooreta on minu jaoks untsuläinud suvi. Seekord mitte! Tehtud! Mida siis muidu talvetuisusel päeval kamina ees istudes meenutada? Ikka päikesesooja suvepäeva koos maasikatega. Sööd suvel, maitset mäletad talvelgi. 🙂

Kuigi sünnipäev on aastas korra, on ikka heameel, kui kingitusi saab. Sain ühe veel paar nädalat hiljem. Mida armas tütreke sellega öelda tahab või mis ootused tal on, ei ole pärinud. Aga hea on teada, et arenguruumi jätkub! 🙂

Esimeseks katsetuseks oli moosikeetmine. Minu eas naistel on see enamasti igasuvine lust ja lõbu, minul esmakordne proovimine. Olen see õnnelik, kellel ema keedab, koob ja küpsetab. Nüüd on järg jõudnud minuni. Ise teeme, ise sööme!

Ööseks suhkruga semmima jäetud mammud nägid hommikul väga kaunid välja. Sirvisin veel mõningaid häid moosikeetmise nippe netist ning hakkasin pihta. Nii kaua, kui motohuvilised meesinimesed nautisid Rally Estoniat online-s, nautisin mina köögis maasikamuusikat. Just selleks nimetangi ma seda mõnusat vaikset podisemist pliidil ja meelipaitavat lõhna, mis koos maasikate värvi muutusega kaasnes. Istusin ja kuulasin.

Ühel hetkel otsustasin, et on aeg suurepärane sõõm purki panna. Mulle meeldis see, mis välja tuli. Maitse eriti. Esimene vasikas jäi seekord aiavärava vahele, alati saab paremini. Aga seda siis juba järgmisel korral, järgmiste marjadega.

Silmarõõmuks leidsin päeva lõpus veel mõned kaunikesed põllu ääres õitsemas.