Nagu lubatud sai, tuleb juttu nendest taimedest, mida tagasiteel nägin. Kuna veest maani või õigemini teeni, oli piisavalt palju maad, siis haarasin kaamera kaela ja hakkasin astuma. Esimesed meetrid möödusid avastades ja klõpsides, kui kõrvu kostis päris kõva kõuekõmin. Jõudsin paar pilti teha, kui sadu mu kiirelt varju alla sundis minema. Õnneks oli armas autojuht kohe autoga võtta ka. 🙂 Kui sadu üle läks ja seda üsna kiirelt, seadsin end aga jälle kõndima. Maa oli mõnusalt märg ja pehmem kui enne, aga sellele vaatamata sain kaasa võtmiseks niisuguseid taimi, mida keset mandrit pole kohanud.

Need kolm on küll juba tuttavamad, aga lihtsalt nii ilusad, et said ka minu rõõmu ja tähelepanu osalisteks.

Eriline üllataja oli aga see meretuult trotsiv suur põõsas oma valgete õitega. Kahjuks kuidagi lähemale ei õnnestunud minna.

Seekordne käik mere äärde oli küll pisut lühiajaline ja kahjuks polnud mul ka õiget ilmastikukindlat riietust kaasas, et täielikult möllavat mereilu nautida, olen siiski jälle õnnelik! Kuulsin ära laintelaulu vaikselt ja tasaselt ning ka kõvemad noodid. Kui kaldaliivale jälgi jättes kriipis hinges korraks, et midagi olulist on puudu, siis tagasiteed tallates leidis ka see lahenduse – ülal pea kohal tiirutasid ja “laulsid” kajakad oma tervituslaulu nagu mere ääres kohane. 🙂 Ja ehkki lutsuviskamiseks ei leidunud sobilikke kive, võtsin sealt rannalt siiski kaasa mõnusa meelerahu, kauni pildipagasi ja kinnituse, et elu on ilus ja elamistväärt! Suur rõõm on peidus pisikestes õnnehetkedes! 🙂