Maasikamuusika

Suvi ilma maasikate ja vahukooreta on minu jaoks untsuläinud suvi. Seekord mitte! Tehtud! Mida siis muidu talvetuisusel päeval kamina ees istudes meenutada? Ikka päikesesooja suvepäeva koos maasikatega. Sööd suvel, maitset mäletad talvelgi. 🙂

11216799_848110485273126_6160443515253208434_n

Kuigi sünnipäev on aastas korra, on ikka heameel, kui kingitusi saab. Sain ühe veel paar nädalat hiljem. Mida armas tütreke sellega öelda tahab või mis ootused tal on, ei ole pärinud. Aga hea on teada, et arenguruumi jätkub! 🙂DSC08706

Esimeseks katsetuseks oli moosikeetmine. Minu eas naistel on see enamasti igasuvine lust ja lõbu, minul esmakordne proovimine. Olen see õnnelik, kellel ema keedab, koob ja küpsetab. Nüüd on järg jõudnud minuni. Ise teeme, ise sööme!DSC08354

Ööseks suhkruga semmima jäetud mammud nägid hommikul väga kaunid välja. Sirvisin veel mõningaid häid moosikeetmise nippe netist ning hakkasin pihta. Nii kaua, kui motohuvilised meesinimesed nautisid Rally Estoniat online-s, nautisin mina köögis maasikamuusikat. Just selleks nimetangi ma seda mõnusat vaikset podisemist pliidil ja meelipaitavat lõhna, mis koos maasikate värvi muutusega kaasnes. Istusin ja kuulasin.

DSC08362 DSC08364

Ühel hetkel otsustasin, et on aeg suurepärane sõõm purki panna. Mulle meeldis see, mis välja tuli. Maitse eriti. Esimene vasikas jäi seekord aiavärava vahele, alati saab paremini. Aga seda siis juba järgmisel korral, järgmiste marjadega.

DSC08366

Silmarõõmuks leidsin päeva lõpus veel mõned kaunikesed põllu ääres õitsemas.

DSC08379 DSC08381

Mereäärsed kasvajad

Nagu lubatud sai, tuleb juttu nendest taimedest, mida tagasiteel nägin. Kuna veest maani või õigemini teeni, oli piisavalt palju maad, siis haarasin kaamera kaela ja hakkasin astuma. Esimesed meetrid möödusid avastades ja klõpsides, kui kõrvu kostis päris kõva kõuekõmin. Jõudsin paar pilti teha, kui sadu mu kiirelt varju alla sundis minema. Õnneks oli armas autojuht kohe autoga võtta ka. 🙂 Kui sadu üle läks ja seda üsna kiirelt, seadsin end aga jälle kõndima. Maa oli mõnusalt märg ja pehmem kui enne, aga sellele vaatamata sain kaasa võtmiseks niisuguseid taimi, mida keset mandrit pole kohanud.

DSC07994

DSC08002DSC08039DSC08053BeFunky Collage

Need kolm on küll juba tuttavamad, aga lihtsalt nii ilusad, et said ka minu rõõmu ja tähelepanu osalisteks.

DSC07934DSC07939DSC07955

Eriline üllataja oli aga see meretuult trotsiv suur põõsas oma valgete õitega. Kahjuks kuidagi lähemale ei õnnestunud minna.DSC07958

Seekordne käik mere äärde oli küll pisut lühiajaline ja kahjuks polnud mul ka õiget ilmastikukindlat riietust kaasas, et täielikult möllavat mereilu nautida, olen siiski jälle õnnelik! Kuulsin ära laintelaulu vaikselt ja tasaselt ning ka kõvemad noodid. Kui kaldaliivale jälgi jättes kriipis hinges korraks, et midagi olulist on puudu, siis tagasiteed tallates leidis ka see lahenduse – ülal pea kohal tiirutasid ja “laulsid” kajakad oma tervituslaulu nagu mere ääres kohane. 🙂 Ja ehkki lutsuviskamiseks ei leidunud sobilikke kive, võtsin sealt rannalt siiski kaasa mõnusa meelerahu, kauni pildipagasi ja kinnituse, et elu on ilus ja elamistväärt! Suur rõõm on peidus pisikestes õnnehetkedes! 🙂

Taas ma mereranda…

Ei-ei, mitte “kodu rajasin”, vaid sammud seadsin… Tegelikult keerasime sinnapoole hoopis oma autonina, et mereni jõuaks.

Laupäev algas ootusärevalt, sest teadmine, et täna saab! andis suures koguses meeldivat enesetunnet ja energiat. Tegelikult läksin ju seda energiat hankima ja akusid laadima just mere äärde, aga sabin ise tõstis meeleolu kõvasti kõrgemale. Kui ma arvasin, et tuleb lihtsalt mõnusalt tunnike istuda, nautida möödaveerevaid kauneid suviseid nurmi ja metsaaluseid, siis läks ootus veidi vussi. Õnneks õnnelikult! Poole tee peal sain “käe valgeks” üle mitme aasta autorooli keerates ja Pärnu poole vurades. Kõik möödus ilma suuremate ahhetamiste ja ohkimisteta, kui juba sõit sees. See, mis sellele eelnes, oli mitte-nii-roosiline ja praeguseks juba unustatud. Ehkki mulle õppetunniks väga hea! 😀

Minu soovile vastavalt – meri ja mina, rannaliiv ja kivid – valisime koha, kus olimegi vaid meie. Peale minulikke “uih” ja “aih” hõikeid, jõudsin siiski kauaoodatud meretuult endasse ahmima ja liivale jälgi vedama. Kõik teavad, et vesi on minu jaoks parim ainult siis, kui mina ise jään kuivaks ja tema loksub mõnusalt või mühiseb tugevalt vastu randa. Seekord kerisin kleidisaba kõrgele ja tegin veega sinasõprust. Prrrrr! on ju külm… alguses! 😛

DSC07776 DSC07781

Sõidu ajal oli päike meiega ja soojendas piisavalt. Esimese 10 minutiga vee ääres muutus taevalaotus täiesti. Meie kohale kerkis kurjakuulutav tume pilv ning jäi ainult loota, et see tuulega meist möödub. Puhus see tuuleke küll, aga tänu kiiretele jalgadele jõudsin enne raskeid vihmapiisku ja kõuekõminat autosse pugeda. Ilus on vaadata, kui mere kohal välgutab, aga kahjuks pildile püüda ei õnnestunud.

DSC07841 DSC07863 DSC07888

Nagu ikka, kiirelt tulnud-kiirelt läinud, möödus vihmahoog ja tänu taevale

DSC07830

nägime jälle päikest ja päikesejänkusid laintes hüplemas. Püüdsin mõned kinni ja pistsin kaamerasse.

DSC07880DSC07893DSC07898

Karvaseid seekord ei kohanud, küll aga sulelisi. Või õigemini nende varustusest kaotsiläinud kraami.

DSC07788DSC07812

Mida ma aga tagasiteel märkasin ja kaameraga kaasa võtsin, sellest räägib järgmine postitus.  😉

Et kokkuvõttes kõik ikka võimalikult tänapäevaselt nõuetekohane oleks, jääb lugu lõpetama selfie, seekord merega. 😉

DSC07804

Suvesüdames

Viimane nädal puhkamist on olnud tõeline puhkamine, nagu Hardi Volmergi laulis – ei midagi erilist! Kui kaameraga mööda heinamaid ja põlluveeri kõndimine just eriline ei ole. Kõndimine ise on täiesti minulik osa igapäevasest rutiinist, aga kõik see, mis kõndimise ajal tähelepanu endale tõmbavad, on küll erilised! Kasvõi minu enda jaoks. 🙂

Enamasti on need mis-kategooriasse kuuluvad, aga väga ilusad sealjuures. Mõni meelitab oma kaunist kübaramoodi kiitma, mõni kutsub meelierutava lõhnaga. Sõnaga olen neil peos! Ja siis omakorda on nemad minu peos, kas otseses või kaudses tähenduses kaamera vahendusel. 😉

DSC07469

DSC07392

DSC07553

Ühel õhtul kohtusin aga kolme tundmatu kes-iga. Lõbus on nende askeldamist jälgida ja siis kui 50 klõpsu on tehtud, siis kodus avastada, et 1-2 on enam-vähem välja tulnud ka, kuna neil on näha pisut enamat kui tundlad või jalad. 😀

putukad

Ja ei saa ma ikka üle neist lemmikutest! Võtsin seekord julguse kokku ja noppisin endale koju ka kaemiseks. Imeline suvetunne! 🙂

DSC07484

Roniloom

Kuidas muutub elu korterikassil, kellele õueskäimine on üsna tundmatu teema.  Meie Kiisu-Pätu kohaneb uue eluolu ja uute võimalustega. Näiteks, kuidas mööda kiviseina üles ronida, et soovitud eesmärgile jõuda?

DSC07296 DSC07303 DSC07307 DSC07315

Ühel hetkel leidis ta üles katuseakna, millest on võimalik minna maailma avastama – kõrgustest! Mis te arvate, kumb rohkem pabistas, kas kass katusel või mina maa peal? 😀

DSC06969

Mõlemad oleme aga rahul ja happy-d tänu suvesoojale. Minul on ainult kergem palavusega toime tulla, kuna paratamatult satun ka mina laste veesõja lahingutesse. Pätu lebotab lihtsalt ükskõik-kus. 😀

DSC07161

Mullipallipidu

Vaatan iseennast:

õhtupäikesest soojaks köetud kodutrepil jäätist limpsimas;

varahommikul kastemärjas heinas koerale palli viskamas;

batuudirõõmu nautimas, kui lapsed hetkeks hinge tõmbavad;

muretsemas, kuidas kiisuke katuselt alla saab;

lilleõiel liblikaid jälgimas-püüdmas(praegu küll pildimasinaga);

esimestest oma-aia-maasikatest tehtud moosisaia külma piimaga maiustamas;

Vaatan ennast ja saan aru, et oma unistuste eest pole mõtet põgeneda või silmi kinni pigistades eeldada, et neid pole olnudki. Pisut valus on tunda, et mõnel on see idülliline lapsepõlv olnud päriselt, mina ainult unistan. Olen oma Mälule siiski tänulik, et ta on selle etapi minu eluloos nii sügavale ära peitnud, et minul pole ainsatki mälestust. Ju pole vajagi. Või on mulle antud ülesanne kaevata nii kaua, kui pildid hakkavad tekkima. Mina unistan “õnneliku lapse sündroomi” põdevast tüdrukust, kes keksib jalalt jalale lillepärg peas ja ei muretse, kui kleidisaba on pisut märg või kingarihmad rebenevad. Keegi ei pahanda, keegi ei noomi, vaid hellad sõnad viivad kõik halvamaigulise ääretusse kaugusse. Igatsen, et soe käsi silitaks pead ja sõnaks: “Ikka juhtub! Pole midagi!” Võib-olla see kõik oligi kunagi nii. Ei mäleta….

Minu sisemine laps sai taas õnnelikuks, kui ma mullitajad koju tõin. Ei põlgand oma lapsedki seda rõõmu, mis mullipallide puhumine ja üheskoos tagaajamine pakub. Nii vaimustusin minagi ja vist isegi rohkem kui kass, koer ja lapsed! 🙂

mullid mullid2

mullid3

Püüdlikult püüdsin meenutada peale õuemurul jooksmist “minu aja” seebimulle. Ja just nimelt seebimullid need olidki, sest memm lubas meil õue peal kausis vee vahuseks ajada ja siis sealt kõige jämedama heinakõrrega, mille kaugema otsa veel harali lõikasime, mulle puhuda. Erinevad ajad ja viisid, aga mullid olid samasugused – rõõmsavärvilised, naljaka kujuga ja lõbusad, kui plaksuga katki läksid. 😀

Unistused on nagu seebimullid. Pisikesest piisast tekib suur ja ümmargune mull, millesse mahub kõik soovitu. Ühel hetkel käib hääletu plaks! ja mull puruneb. Siis on aeg vaadata enda ümber ja enda sisse. Kas me oleme jõudnud oma unistuse täitumiseni ja naudime seda või on see äratuskell, et liiguksime edasi. Minu soovid kihutavad praegu täitumiseteel.. Soovin, et ka minu laste ja kõigi lähedaste unistused täituksid. Õnnelikku ärkamist! 🙂

DSC07101