Jaanist jäätiseni

Jahedad jaanid said mööda. Oli eestlaslikku grilli-chilli-lõkketuld ja vihmasadu. Ei saanud selgi aastal ilma paksema kehakatteta jaaniööl ringi joosta. Pisikesed “püromaanid” nautisid luba tuld süüdata ja selles puuoksaga sorkida. Muidugi tuli alles siis meelde, et sellesama oksa otsa oleks mõnusasti vahukommid sobinud, aga poeskäigul ei rääkinud sellest keegi. Lepiti siis grillvorsti ja lihaga. Küll tuleb neid mõnusaid suviseid lõkkeõhtuid veel. Koos vahukommidega siis. 😉

DSC06452

Usk paremasse homsesse aitab tavaliselt, kui mitte alati. Nii läksid meist üle ka vihmapilved ja tugevad tuulehood koos jaheda õhuga. Algas õige ja kauaoodatud suverõõm! Lastele ja lastemeelsetele sai üles pandud batuut ja kiik. Ootamas on veel õiget kinnitust Tarzani-raja trossid. (Ema närvide pärast 😀 ) Kõigi eriliseks lemmikuks on aga võrkkiik. Selles vedelemismugavuse nautimiseks päris järjekorda pole veel tekkinud. Oleme ikka kenasti üki-kaki-kommi-nommi lugedes paika saanud, kes kuna. Mina tegelesin seal küll suuresti lebamise, akude laadimise ning unistamisega, aga ühel hetkel tegin silmad lahti.  Ja mulle avanes selline vaade:

DSC06830

Kui leidsin endas veidigi tahtmist pead keerata, siis vasakule vaadates nägin seda pilvepüramiidi:

DSC06834

Paremal pool olid valged tupsud end suvaliselt mööda taevalaotust laiali puistanud, ei mingeid reegleid ega korrapärasust – puhkus ju ometi:

DSC06833

Suurim rõõm ihule ja hingele on ikka päikesest! Piilusin pisut:

DSC06837

Unistada on hea ja selleks peab igas päevas leidma aega. Minu mõtted uitasid mööda lillelisi välju ja silme ette kerkisid pildid tuleviku lillelõhnalisest koduaiast. Enne mõte, siis plaan, siis arutelu, siis kooskõla ja siis tegutsema.

lilledAeg sammus omas tempos ja nii kolisin koos oma unistuste ja päikesega soojale trepile. Neile lisandusid ka kiisu-Pätu õnnelik nurrrrrrrr! ja kuum kohv külma jäätisega.DSC06221

Suverõõm on südames ja silmis. Õnnelik on olla. Tänan! 🙂

Piduline, lilleline, õnneline

“Nii kaua kui nende karikakarde ilu kestab, nii kaua õitsevad nad sinule. Tõin vaid kõige kaunimad sulle tuppa.” Umbes selliste sõnade ja imearmsa üllatuskingitusega äratati mind sünnipäevahommikul. Minu lemmiklilled! Jaaniööl sündinuna ei oska muud lille tahtagi.

karikakrad

Ise kinkisin endale õieilu kaamera vahendusel ja üks udupehme loojang ka.

kibuvits

moonid

DSC06387

Hea-halb-hea

FB_IMG_1434750462954

Juuni ja jaanid,

jahedad kraadid.

Jope selga,

kummikud jalga.

Nii iga-aastane

jaanigrill algab.

Kes nutab koos vihmaga.

Kes naerab koos vihmaga.

Õnnelikud mõlemad.

Silmavesi puhastab hinge.

Vihmavesi keha ja õhku.

Õnnelik on nagunii õnnelik.

Mina see viimane.

Aga sina? 🙂

Õitsev aeg, mänguaeg

Kuhu vaid pilgu saadad, vaatavad vastu imelised lillesilmad. Ehkki meil siin kõike muud kui suveilmad. Täielik “vahelduv pilvisus” 😀 Meile tähendab see seda: “Hei, praegu ei saja! Lähme mängima!” Sulgpalli. Märkmepaber laual näitab viimaste päevade rekordiks 5!! Harjutamine käib täies hoos. Küll suve lõpuks saab üks meist meistriks. Kaldun arvama, et see on minu vasakukäeline pojake, kes reketit hoiab kindlamalt hoopis parema käega. 😉 Kui pilved võimust võtavad ja sadu meid tuppa ajab, on ka minul võimalus võita. Täringumängudes näiteks. Minu selle nädala eriline ja ka pisut mänguline kogemus oli aga esmakordne 3D kino külastus. Filmiks poja valitud “Jurassic World”. Topeltprillid annavad topeltelamuse! 😉

BeFunky Collage

Inimlaps naudib suvevabadust ja piiramatut mänguaega, looduses on aga kaunis õitsemise aeg:
DSC05684 DSC05696

DSC05835 DSC05864

Meie tegemisi valvab öösiti maja taga ühel jalal tukkuv toonekurg. Või mis iganes plaanid tal on? 😉

DSC06058

Eile andis oma valvekorrast märku ka see pisike linavästrik.

DSC06055

Õnneks on kõige üle ja alati siiski armastus, mille seekord vesiroosilehtede vahelt leidsin.

DSC05772

Selle pilve järgi julgen arvata, et ka  Kõigevägevam hoiab meie tegemistel pilku peal. Tänan! 🙂

DSC06072

Täna olen rõõmuga telefonivalves, mis võib olla suuresti – never say never lause tõestuseks! Taas üks elumuutev otsus, aga see suurendab vaid meie õnne ja heaolu! 🙂

Suur rõõm pisikesest asjast

Kõik meie elus juhtub millegi jaoks, kindlal põhjusel. Tänahommikune esimene lause, mida silmad lugesid, on selle järjekordseks tõestuseks.

IGA PÄEV ON UUS ALGUS. KIRJUTA SELLEST MUINASJUTT!

DSC06048

Kohe, kui olin need sõnad vist juba kolmandat korda üle lugenud, sain aru, kui sügavalt need mind puudutasid. Just täna asun looma oma õnneliku elu järgmist peatükki. Mõnel päeval kipun seda unustama. Tänan meeldetuletuse eest! Homme muretseb ise enda eest ja eilne on juba kauges kadumises. Elu toimub siin ja praegu, täna. Minu ümber, minu moodi, minu rõõmuks ja seda kõike kõige kallimatega jagades.

Hommikukohvi sai soojendatud kuldsete päikesekiirtega. Ei teagi, kummast ma rohkem endasse energiat laadisin, aga kihk oli minna kohalikku uuskasutuskauplust kaema. Kott õlale ja sammud poe poole. Mõnus valik – naeratav noor müüja ja hulgaliselt asju ja asjakesi, millele uus elu anda. Esimene kord ei suutnudki vist kõike haarata, mida pakuti. Nojah, nimekiri ununes ju ka maha. Aga eile korjatud väikesed õied suures vaasis saavad täna endale sobiva. Pisike asjake, aga rõõmu hoiab kaua. Isegi vihmamärjana kodutrepile jõudes ei kahanenud minu rõõm sugugi! 😉

DSC06045

Eile jalutasin aias ja õnn suurenes kohe kirsimaatiliselt, võiks öelda. Kõik puud on rohkelt pisikesi rohelisi nupukesi täis. Tuleb hakata purke koguma ja sügisel saan ka ehk moosikeetmises “käe valgeks”. 😉

Õhtune külaline

“Õhtune külaline jääb öömajale”, ütles ikka meie armas memm, kui end koos taadiga lõppenud päevatööst õhtuti lauda ette seaheina tampimise kasti peale istuma sättis. Kui õhtune päike kuldas üle taamal asuva karikakraid ja tõrvalilli täis heinamaa, oli memme kortsulisel näol õnnis helk. Kui aga taevast katsid tumedad pilved ja esimesed piisad vastu katust klõbistasid ning memm oma hõbehalli juust roosilise pearätikuga kattis, võis tunda tema hääles murekillukest. Eriti siis, kui heinaaeg alles käes.  Meie, lapselapsed, istusime riburadapidi kõik sinnasamasse pisikese muruplatsi peale kuulama ja elutarkust koguma. See madal roheline hein, mis vähegi lauda ees kasvas, oli vanaema sõnul “seahein”. Nimi võis tal olla mis iganes, aga istuda seal peal oli mõnus – tihe ja pehme ning püsti tõustes jättis säärele toredaid mustreid.

Nii me siis suviti seal õhtuvalgust vaatasime ja kuulasime, millest memm ja taat rääkisid. Ah jaa, see kast! Sellel kastil oli eriline koht igapäevaelus. Ikka nägime seal kedagi istumas ja juttu puhumas.Tol ajal lasti maja ümber lillepeenarde vahel aias heinal kenasti kasvada ja siis vanaisa niitis järjest seda naati ja võilille. Meie tohtisime põõsaste ümbert käsitsi ära kakkuda selle, mida niita ei saanud ja suure heinatoomisteki peale visata. Tahtsime seda ise ka oma seljas lauda ette tassida, aga seda vanaisa tavaliselt ei lubanud. “Venitate oma naba selja peale!”, viskas taat nalja, aga meie uskusime sinisilmselt ja loobusime kohe.

Kui heinasülem oli kohale jõudnud, algas igapäevane trall järjekorra paika panemisega. Kes on täna esimene, kes saab värsket krõmpsuvat naadilehte S-kujulise searauaga tampima hakata. Poisse oli meil 2 ja tüdrukuid 3, aga õnneks poisid leidsid kiiresti mingi põnevama tegevuse ja nii saime meie, plikad, rohkem “tööd teha”. See oligi meie töö ja mäng üheskoos, sest pärast lubas vanaema meil põhja jäänud heinamassiga murul oma “kividest võlutud notsusid” ka sööta. Kui heinad purustatud, tõi vanaisa köögist suure seapajatäie auravaid seakartuleid sinnasamasse kasti. Aga neid meil tampida ei lubatud. “Kuum kartul, kõrvetate ennast ära!” Kui suve alguses olime selle jaoks väikesed, siis augustis enne ärasõitu koju, olime juba nii “tegijad”, et memm ja taat lõid ikka käsi kokku ja kiidulaul ei lõppenud nende suul: “Tublid lapsed! Homme ostame autolavkast teile kindlasti paki kommi”. Lubadust täideti alati, saime oma teenitud tasu kätte – “Hanejalakesed”. (Selgituseks – glasuurkomm moos sees) Oli teisigi komme, aga meile meeldisid need just oma paberi pärast. Need kommipaberid läksid ju kõik taaskasutusse – punusime neist kommikorve. Ka seda näputööd õpetas memm pisikesel hingetõmbehetkel seakartulikasti peal istudes ja pilguga taevasse vaadates. Küllap käis samal ajal tema mõtteis nii mõnigi palve ja tänu Kõigevägevama poole, sest meie kolm kuud suvel seal armsa talu õue peal olid nagu kauaoodatud sünnipäevahommik. Imeilus lapsepõlv! 🙂

Eile õhtul jalutades ja viimaseid päikesekiiri püüdes, tulid need sõnad meelde. Minu “õhtune külaline” oli päike ja täna hommikul rõõmustas ta mind taas! Sul oli õigus, armas memm!!! 🙂

DSC05773 DSC05788

Vabadus valida

Laususin mõni aeg tagasi sõnad: “Kui inimene kurdab, et pole aega teha seda või teist, on asi valedes valikutes!” Nüüd vaatan iseend ja mõtlen, et pole juba mitu päeva jõudnud Looduse ilu imetlema ja pildile püüdma. Vale valik? 😉 Tunnistan, et isegi mina pühendasin viimased päevad pigem riigitöö paberitööle ning jätsin päikeseloojangud ja kastepärlid hommikuvalguses pildistamata. Aga täna on esimene puhkuse päev ja nüüd ei tohi olla küll ühtegi vabandust, peale kodaniku “ei viitsi”. Õnneks ta käib minu juures üsna harva. 😀

Kes tahab, leiab võimalusi, kes ei taha, otsib vabandusi. 

Oma viimaselt jalutuskäigult nopitud killud said sellised.

Miski sumises ja lõhnas:

DSC05181

Roosa roosiline:DSC05552

Moonid õhtupäikese poole:

DSC05644

Esmakordne kogemus – õitsev vaarikas:

DSC05627

Kaunis karvane:

DSC05189

Tähtis keel!

Parim kingitus oma partnerile on õppida ära tema “armastuse keel”. See keel, mida ise kõige enam igatsed ja mõistad, on tavaliselt ka loomulik esmavalik enda armastuse väljendamiseks teisele. Õpi ära ka partneri armastuse keel ning suhtle temaga selles keeles. Muidugi võtab see aega ja energiat, kuid tasub kuhjaga ära: sellega annad oma kaaslasele teada, et ta on sulle väga oluline ja kallis, et armastad, hindad ja väärtustad teda tõeliselt. Sa ei võta iseenesestmõistetavalt partneri olemasolu, vaid oled talle tänulik, et ta jagab sinuga oma elu!
Toites niiviisi teadlikult teise inimese hinge, võid oma üllatuseks avastada, et ka teie armastusekarikas saab üha enam täidetud.
Terve artikkel on siin.
Alati koos! 🙂DSC05248

Ma ise ilutegija ja oma õnne sepp

Soojad kevadilmad ja päikesepaiste teevad hingele pai. Meeleolu on hea, tervis on hea ja …. Miks hea? Suurepärane! 🙂 Olen oma isetegemise blogi isetegijate seltskonnas juba aastaid tagasi vaikselt vaikusesse jätnud. Muutused igapäevaelus mõjutasid soovi ise midagi luua kohe päris kõvasti. Võib-olla tuleb tuhin tagasi ja võtan taas vardad kätte. 🙂

Tänasel päeval on ilutegemine pigem paberi ja pliiatsiga ning kaameraga looduses liikudes. Sellest praegu piisab, kosutab kenasti ja laeb akusid. Looduse ilu nautides on õnnetunne täiuslik. Juhuslikest klõpsudest parimate väljavalimine pakub piisavalt pinget ja ärevust. Neist omakorda kõige-kõige leidmine on praegu parim ajaviide (kauaoodatud puhkus ju ka kohe-kohe kohal).

Õnn tuleb siis, kui oled valmis seda vastu võtma. Unistused täituvad siis, kui paned nad sõnadesse, visualiseerid neid ja lähed neile poolele teele vastu. Sepp taob rauda ikka siis, kui ta kuum on. Mul ei ole veel aianurgas õunapuu all oma valge linaga lauakest, kus ma oma mõtteid kirja panen ning millel on vaasitäis karikakraid mind rõõmustamas. Aga nüüd on nad minu oma koduaias.  DSC05390

DSC05296

Olen sündinud õnnelikul ajal, mil nurmed ja niidud on õisi täis. Ei oska ma tahta roosi või mõnd muud kuninglikku lille. Sünnipäevahommikul lihtsatest lilledest kimbuke laual on parim üllatus! Ühe sain juba varakult kätte, õdusal küünlavalgusõhtul. 😉

DSC05405

Seni kui lauda pole, teen oma lemmiktegevust teistmoodi. Kirjutada saab igas asendis. Kõhuli murul ja komm põses pole ma juba kaua aega kirjutanud. Mul oli abilisi ka – linnulaul ja teine Sofi. 😉

DSC05381

DSC05342