Mul on oma tee.

Astun sellel

arglikult,

toetust paludes.

Mitte otse,

vaid ümber

nurga

ja nurgataguse.

Otsin oma kodu.

Teadmata teed.

Üle ja ümber

viib mind see.

Kusagil ta on

ja ootab mind.

Meie kohtumises on

äratundmist

ja tundmise sära.

Uudishimu

ja himu uue järele.

Soovunelmaid

ja unedes soovitut.

Ma olen kohal.

Kõikjal

Eikusagil

Eile

ja

alati.

Nii mõtles mu mõte ja kirjutas käsi umbes kuu aega tagasi. Olin otsimas. Olin ootamas. Olin valmis vastu võtma.

Kui täna keegi küsib minu käest, kas unistused täituvad, siis üks ja ainus vastus minult on “Jah! Võin sulle oma lugu rääkida, kui soovid!”

“Küsi ja sulle antakse. Otsi ja sa leiad. Koputa ja sulle avatakse.” Olen seda kuulnud, olen sellest lugenud, olen selle täitumist soovinud ja nüüd olen seda iga päev kogemas. 🙂

Ei ole valesid valikuid, vaid on valesti esitatud taotlused ja järelemõtlemata väljaöeldud sõnad. Me saame täpselt selle mõõdupuu järgi, mida mõtetes mõlgutame ja sõnadesse seame.

Tänase päeva õppetund algas kohe varahommikul oma lapse lausutud sõnu kuulates. “Miks sa kahtled? Miks sa oled kahtlustav? See on nii negatiivne!” Ja ma astusin kaks sammu tagasi ning asusin ennast kõrvalt vaatama ja väga täpselt kuulama. Minu mõtetes on tõesti see kaalumine-vaagimine-plusside ja miinuste kokku ja lahku löömine. Ei ole vaja! Usalda iseennast, sest ainus kes teab, on su oma süda. Reaalsus heidab kivikesi teele ja süda leiab lahendusi nendest möödumiseks. Mina jään terveks ja kivid pakuvad hoopis silmailu, kui vaatan neid südamega. Sest südames on parim tunne ning suurim kingitus – armastus ja tänulikkus. See on oluline ja selle sees on hea olla. Ja kui on hea, siis ju ei kahtle! 😉

JA PEAMINE – UNISTA SUURELT! See unistuste helesinine udu taandub ja viib sind piiritusse tänutundesse, pakub suurimat rõõmu ja rahulolu!

Inimkond eksisteerib ajast aega, olenemata sellest, kas kodu on koopas või lossis. Määrav ei ole jõukus, vaid hingerahu. L. Viilma

Aitäh, tänase päeva eest!

Aitäh, tänase enesevaatluse eest!

Aitäh!