Südamest vol.2

Me elame kõik oma elu, omamoodi ja omapäraselt (kahte viimast sõna tahaks isegi lahku kirjutada, mõte on siis kohe teine). 😉 Ja see ongi hea, et igal inimesel on oma elu lugu. Igas loos võib leida selle loo autorile meelepärase, omase ja lemmiku sümboli, pildi, kujutluse.

Üks minu hea tuttav oskab igalt poolt leida liblikaid. Need tekivad tema silme ette peaaegu kõikjal – näe see lilleõis on liblikakujuline või vaata, milline pilv – nagu liblikas! Mõnikord ma nõustun temaga… 🙂 Teine sõbranna näeb ka seal, kus minu silm ega kujutlusvõime seda üldse ei taba – ingleid. Rääkimata neist, mis tal käegakatsutavalt kodus kogus on.

Täna hommikul pannkooke küpsetades seisatasin ja nägin…… kooki muidugi! Aga mis kujuga? Süda! 🙂 Ja siis see äratundmine minuni jõudiski. Minu sümbol siin elus on süda. Ma tõesti teadlikult või siis mitte, otsin neid kõiges ja kõikjal. Mererannalt viin alati koju ühe auguga kivi ja tihti ka südamekujulisi. Koosolekutel istudes joonistab käsi märkamatult taas südameid ja looduses liikudes haaravad samuti minu tähelepanu südant meenutavad objektid.

Varem arvasin, et see on seotud emotsionaalse seisundiga – armunud olles on kõik südamest ja südamlik.

Ja need tänahommikused pannkoogid!! Nojah, eks ole ju praegu südame all pisike liblikatelend ka… 😉

BeFunky Collage

Leitud!

Veel pole päevad kuigi soojad,

veel tuuled pungi räsivad.

Kuid esimesed iluloojad

end õitsemiseks ehivad.

Põues helisema lööb

see tahe minna, olla, teha.

Ka päikeseta päevades

rõõmustavad hing ja keha.

Aitäh, kena kevade!

BeFunky Collage

DSC00681

DSC00691

Läheb lahti!

Iga hetkega järjest rohkem jõuab kevadine (t)ärkamine lähemale. Päikeseigatsusest pakatavad pungad ja esimesed lehekesed on juba ninad päevavalguse kätte pistnud. Järjest rohkem esimesi õitsejaid rõõmustavad inimesi. Linnulaulu on õhk täis ja esimesed pisitiivulised kohtuvad kollasel väljakul. Kõikjal on askeldamist! Looduses ja jätkub tuppagi – mõned värvilised munad jõudsid ka enne koksimist pildile. 😉

DSC00738

DSC00742

DSC00754

DSC00768

DSC00787

DSC00731

Mis varjus, see varjus… või?

Kevad tahab ennast ikka iga hinna eest õigustada ja näitab seda ka igal võimalusel meile. Pehmed pajutibud on valmis tervitama kevadisi pühalikke päevi, mis ju nende auks lausa vabaks antud. Hõbehallidest udemetest hakkab peagi paistma kaunist kollast ja see vaatepilt ei lase küll vist kellelgi lihtsalt mööda kõndida, pilkugi viskamata. Aga iga asi omal ajal. Ei saa looduse seaduspärasusest oma kujutlusvõimega ette trügida. 😉DSC00614

Iga kevade juurde kuuluvad ka kohustuslikud sinilillepildid. Käisin neid täna modelliks palumas, moosimas lausa. Sest nagu näha ei olnud üks seltskond sugugi koostöövalmis. Keerasid aga uhkelt selja minu poole ja tee pilti, kui tahad! Muidugi tegin! Aitäh! 🙂

DSC00634

Tundub, et olles osake loodusest, kehtivad meile kõigile ühtemoodi kirjutamata seadused. Mis varjus see varjus või…? Kui ma ennast lehe taha peidan, kas mind pole siis olemas? – küsib sinilille-piiga. Kui mul on mure ja ma selle enda sisse sügavale matan, kas ma olen siis õnnelik? – küsin endalt mina? Lillede elu üle ei oska otsustada, aga muremõtete hingesügavusse peitmine ei anna küll seda soovitud tulemust. Ühel päeval tõuseb ta ikka sealt päevavalgele ja ootab lahendamist. Parem siis juba varem. 😉

BeFunky Collage

sinised