Valged pilvetupsud kevadtaevas päikese paistel lootust ja jõudu sisendamas. Silm puhkab, hing laulab ja süda hoiab salamisi unistusi endas. 😉
Käänuline tee üles ja alla viis mind metsa vahele. Järjest selgemalt hakkas kostuma vee kohinat. Rõõm suureneb ja põues tõstab pead mõnus elevus. Milline mõju on vee häälel! 😉 Noorena kutsusime seda kohta Möksi-ks, aga praegu loen tähtsalt tahvlilt – Tilleoru maastikukaitseala. Nimi nimeks, tähtis on tunne. Igasugune voolav vesi sobib seda looma.
Vaade ühele poole
Vaade teisele poole
Minutid möödusid nagu autod kiirteel ja kuna ema kutse lõunale tulla on selles eas juba kohustuslik ja äraütlemist välistav, seadsin sammud taas tagasi. Teadagi, kuidas värskes õhus veedetud tunnid märkamatult söögiisu tekitavad. 😉 Teeäärsest võsast hakkas kõrvu naljakas huikav linnu hääl. Loomulikult jõudis ta enne kaugemale lennata, kui mina oma aparaadi kätte võtta. Õnneks võsa all oli ka muud ilusat, päike sillerdas veetaimede vahel. 🙂
