Kuidas saab olla inimene nii vastuoluline? Räägin endast. Ma armastan suurt ja võimsat vett ehk siis merd ja minu kõige suuremad hirmud on seotud veega. 😉 Ma armastan loodust ja püüda pildimasinasse Tema ilu ja elu, aga suurim foobia on seotud osakestega Temast. Selgituseks – hirmujudinaid tekitavad kõik need, kes suuruselt mahuksid mulle peopessa ja kõik elajad, kes liikumiseks ei kasuta jalgu. OK, kalad ja liblikad jätan välja. Aga kõikvõimalikud putukad ja roomajad on täiesti kõhedusttekitavad, isegi pilte ei saa vaadata. Rääkimata sellest, et maod on pidevad tegelased minu unenägudes. Kusjuures päriselus olen vaid ühte vaskussi mererannas kohanud.
Kuidas siis leida võimalusi selle imelise ümbritseva looduse jäädvustamiseks, kui metsaminek ei tule kõne allagi?
Nii käingi siis soojal suvepäeval suure kaarega metsast mööda ja püüan leida ilu kesk linnatänavaid. Õnneks leidub siingi, mis silmale ilus vaadata ja kõrvale kaunis kuuata. Täna jäid mingid lutikad siiski silma, klõpsasin kiirelt ära ja läksime kõik oma teed. 😉

Edasi läks juba lillelisemaks – suuremaid, väiksemaid, valgeid ja värvilisi. Kaunis loodus! Aitäh! 🙂