Jälle teel, metsa poole teel, metsateel… 😉

Sel kevadel on nii palju pakkuda, et patt oleks toas tukkuda. Seega olen jälle põnevaid kaadreid püüdmas. Kui paljudele tähendab kevad kohustuslikke sinilillepilte, siis minu jaoks on kevade lahutamatu osa kollased urvad. Tehtud!

Varem ma ei osanud rohelise samblavaiba ilu üldse märgata ega hinnata ja ega ma ausalt nii palju nina maas pole ka varem metsas käinud. 😉 Selles on midagi imeliselt ilusat.

Pole ma ka mingi linnuvaatleja, -pildistaja kunagi olnud. Nende laulu küll kuulan ja imetlen. Eile metsateele astudes, oli metsaalune üsna vaikne ja alles siis nägin oksal liikumist. Iga sammuga edasi astudes, hakkasid igast nurgast kostma hüüdmised ja kädistamised – võõras metsas!! Millise jõuga andsid sulekuued edasi selle teate. Püüdsin siis olla võimalikult rahulikult ja astusin õige tasa, et mitte nende pesapunumistegevusi segada. Ühel põõsaoksal märkasin linnukesi õhtusöögilauas. Minu kaamera ja oskused ei anna muidugi edasi seda, mida suudavad teised, aga umbes 20-st kaadrist valisin välja need kaks. Minu enda jaoks! Oluline pole foto kvaliteet, vaid linnukeste võimalus süüa sellises asendis nagu süda soovib. 😉

Peidus! 🙂

Mahume küll! 🙂

Ja ma küll kordan ennast, aga eilset Anni postitust lugedes, tahan taas meelde tuletada – HOIAME SEDA, MIS ON HOIDMIST VÄÄRT!

🙂