Kivin(d)e lugu

Kividel on minu elus oma koht. Seda juba lapsepõlvest saadik. Olen sellest siiagi pisikese jälje jätnud. Ilus oli olla seal kivihunniku otsas.
Aastad möödusid ja 15-aastaselt sai alguse minu nö “teine iseseisvumine”, kui algasid õpingud Tartus. Viis päeva linnas ja nädalavahetus maal. Sellesse aega jäi ka kolimine korterist isa ehitatud majja. Mul puuduvad emotsioonid ja mälestused kõige selle protsessi kohta. Ju see läks siis valutult, nagu psühholoogid väidavad. aga üks suur muutus eluga majas oli siiski – postkast. See ei olnud enam trepikojas nagu varem, kust niisama möödaminnes haarasid kaasa pataka lehti (sel ajal telliti neid ju hulgim). 😉 Nüüd tuli maha kõndida oma paarsada meetrit, et jõuda päevauudisteni. See oli küll omaette elamus. Ja selle kohustuse võtsin kohe vabatahtlikult igal laupäeval enda õlule – kivini ja tagasi.
DSC02578

Teisele poole jalutades, peaaegu kilomeeter, sai tähiseks teine kivi. Sinnapoole astusin konspektid näpus ja õppisin eksamiteks. Siis ma veel ei teadnud seda lauset – kui otsite loovaid mõtteid, minge jalutama. Inglid sosistavad jalutajale kõrva. Mulle on alati kõndida meeldinud. Eksamid said kõik tehtud, ei tea, kas tänu inglitele või enda pingutustele, aga tehtud. Tee aga oli taas – kivini ja tagasi.
DSC02611

Ei osanud ma tookord uurida seda kivi lähemalt, ahhetasin vaid tema suuruse üle. Aga milliseid mustreid ja elu võimalusi ta endas(l) kannab! 🙂
DSC02617

Ja veel mõned iludused külateel, mida varem pole märganud või kui, siis olen peatumata neist möödunud. Varem pole nad mind kõnetanud. Nüüd aga said nad minu jutu sisse. Ilu looma. 🙂

DSC02607 DSC02608

DSC02643 DSC02645 DSC02647

Vesi taevas ja maa peal

Valged pilvetupsud kevadtaevas päikese paistel lootust ja jõudu sisendamas. Silm puhkab, hing laulab ja süda hoiab salamisi unistusi endas. 😉

DSC02562

DSC02594

Käänuline tee üles ja alla viis mind metsa vahele. Järjest selgemalt hakkas kostuma vee kohinat. Rõõm suureneb ja põues tõstab pead mõnus elevus. Milline mõju on vee häälel! 😉  Noorena kutsusime seda kohta Möksi-ks, aga praegu loen tähtsalt tahvlilt – Tilleoru maastikukaitseala. Nimi nimeks, tähtis on tunne. Igasugune voolav vesi sobib seda looma.

Vaade ühele poole

DSC02541

Vaade teisele poole

DSC02544

DSC02548

DSC02550

DSC02553

DSC02555

DSC02558

Minutid möödusid nagu autod kiirteel ja kuna ema kutse lõunale tulla on selles eas juba kohustuslik ja äraütlemist välistav, seadsin sammud taas tagasi. Teadagi, kuidas värskes õhus veedetud tunnid märkamatult söögiisu tekitavad. 😉 Teeäärsest võsast hakkas kõrvu naljakas huikav linnu hääl. Loomulikult jõudis ta enne kaugemale lennata, kui mina oma aparaadi kätte võtta. Õnneks võsa all oli ka muud ilusat, päike sillerdas veetaimede vahel. 🙂

DSC02636

DSC02637

Linnuline laupäev

Tänasesse päeva mahtus 5-tunnine matk mööda noorusaegade radasid ja sel toredal teel kohtasin päris palju ilu. Enamus ikka maadligi ja madalal taimekesed, aga nägin ka päris palju tiivulisi. Tegelikult kuulsin neid ikka rohkem, kui oskasin okste vahelt üles leida ja kaamerasse püüda. Need aga, kes lahkelt ise poseerisid, said ka pildile. 😉

BeFunky Collage

kuldnokad

kured

linnukesed

Kui loodus kutsub

Ei, mitte selles mõttes. 😀 Vaid kui põues on tahtmine minna mööda linnulaululist metsarada ja noppida sealt kaamerasse kõige kaunimaid hetki. Tänane kaks-tund Loodusega kahekesi pakkus selliseid leide..

Lehtimine täies hoos

DSC02401

Õieehteis kuusepuuDSC02414

Üksi ja üheskoos

DSC02467

DSC02422

Otse päikesesse

DSC02440

Kes toetab keda?DSC02437

Kodu otsimas (lisan, et see oli umbes 10cm kaugusel)

DSC02451

On see tõesti verev karikseen?

DSC02483Tagasiteel tervitasid mind põldosjad või seapiibud või konnakuused – nagu teada sain! 😉

osi

Mõte loeb

Mees sõidab trammis ja mõtleb:” Naine on loll, sõbrad-pätid, elu paha, raha ei ole , tervis on nässus.” 
Tema selja taga seisab suurte kohevate tiibadega , hiigelsuur ja ilus ingel.
Ta hoiab käes tohutu suurt märkmikku ja kaunist sulepead….Ingel kirjutab sõna-sõnalt mehe selja taga üles ta mõtteid, ise sealjuures mõtiskledes:” Millised imelikud soovid ja mis peamine -iga päev ühed ja samad! Pole midagi teha , kui palutakse – tuleb need täide viia ” 

Nii me siis oma elu loomegi …

Paradiisis oli kaks Inglit. Üks neist puhkas pidevalt pilve peal, kuid teine lendas maa ja Jumala vahet. 
Puhkav Ingel otsustas kord teiselt küsida:
“Miks sa lendad kogu aeg siia-sinna ?” 
“Toon Jumalale sõnumeid, mis algavad sõnadega”Issand , aita…”Aga miks sina koguaeg puhkad? “
“Mina pean tooma Issandale sõnumeid, mis algavad sõnadega “Tänan Sind , Jumal……” 

Hirmust ja armust!

Kuidas saab olla inimene nii vastuoluline? Räägin endast. Ma armastan suurt ja võimsat vett ehk siis merd ja minu kõige suuremad hirmud on seotud veega. 😉 Ma armastan loodust ja püüda pildimasinasse Tema ilu ja elu, aga suurim foobia on seotud osakestega Temast. Selgituseks – hirmujudinaid tekitavad kõik need, kes suuruselt mahuksid mulle peopessa ja kõik elajad, kes liikumiseks ei kasuta jalgu. OK, kalad ja liblikad jätan välja. Aga kõikvõimalikud putukad ja roomajad on täiesti kõhedusttekitavad, isegi pilte ei saa vaadata. Rääkimata sellest, et maod on pidevad tegelased minu unenägudes. Kusjuures päriselus olen vaid ühte vaskussi mererannas kohanud.
Kuidas siis leida võimalusi selle imelise ümbritseva looduse jäädvustamiseks, kui metsaminek ei tule kõne allagi?
Nii käingi siis soojal suvepäeval suure kaarega metsast mööda ja püüan leida ilu kesk linnatänavaid. Õnneks leidub siingi, mis silmale ilus vaadata ja kõrvale kaunis kuuata. Täna jäid mingid lutikad siiski silma, klõpsasin kiirelt ära ja läksime kõik oma teed. 😉
DSC01996
Edasi läks juba lillelisemaks – suuremaid, väiksemaid, valgeid ja värvilisi. Kaunis loodus! Aitäh! 🙂
DSC01982

DSC01990

DSC02084

DSC02128

DSC02149

DSC02183

Sõnade taga on…

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Tõsi ta on ja hea, kui on õigel ajal meeles.

Kui palju aga inimesed mõtlevad, mida nad suud avades lendu lasevad. Tegelikult enne veel, kui meie mõtted sõnadena välja paiskame. Mulle on juba aastaid mõju avaldanud vanaproua Louise L. Hay elukäsitlus, mille kohaselt mõtted, mida mõtleme, ja sõnad, millesse neid rüütame, loovad selle, mida me oma elus kogeme. Ma ei väida, et see on ainuõige ja nii peab, aga mina ise siiski mõtlen sellele päris tihti.

Homme, 20. aprillil on FB vahendusel ringlemas ÜLESKUTSE märgata, on loodud võimalus märgata. Märgata käegakatsutavaid asju või hoopis mitte. Märgata oma mõtteid ja sõnu, mida me kasutame mõtte väljendamiseks. Mulle see mõte meeldib.

Miks ma selle teema aga üldse üles võtsin? Noor ja “roheline” sõbranna, tuli minu juurde rõõmusõnumiga – leidsin endale meeldiva mehe. Kust? Suhteportaalist. Hea küll, võimalus seegi. Räägi, mis sind rõõmsaks teeb?

Ta ütles, et ta “igatseb mind”. Kaua te teineteist tunnete? Nädala oleme kirjutanud ja pilte vahetanud. Selge. Mõtle nüüd, mida see mees sulle tegelikult ütles! Ta igatseb seda tunnet, mida loob sinu pildi nägemine, sinu kirjades sisalduvate sõnade lugemine. Ta ei saa igatseda sind, kui ta pole sind veel reaalselt näinudki. Jätsin selle muidugi enda teada, et mitte näida targutavana.

Veel kaks nädalat edasi ja särav sõbrants tuleb uue avaldusega lagedale. Ta ütles, et “tahab mind tundma õppida.” Hea mõte! Aga kuidas ta seda ette kujutas? No lähme õhtul välja tantsima, ta võtab hotellis toa ja nii ei pea kumbki oma linna öösel tagasi kihutama. Stopp! Mida ta sulle ütles! Kas pole mitte nii, et ta ei taha mitte ainult sind tundma õppida, vaid sinu keha. Oled sa selleks valmis? Tahad sa seda? Sellest mõttekäigust jätsin ka osa enda teada, ainult soovitasin ikka ööseks oma koju jõuda.
Õnneks läks kõik kenasti, kaks inimest suhtlevad rõõmsalt edasi ning hotelliööd on veel lähitulevikus ootamas.

Tunnistan, et olen sõnade suhtes ettevaatlik. Otsin miskit sügavat tihti lihtsate sõnade tagant. Kuulan ja arutlen kuuldu üle päris palju. Võib-olla elan sedamoodi oma elu keeruliseks (nagu juba filmiski ei soovitatud), aga selline ma kord juba olen. Ehk näen ka tonte seal, kus tegelikult hõljuvad haldjad? On sõnu, mida ma teadlikult väldin kasutamast ja on sõnu, mida kasutan eriliselt suurel hulgal, sest need toetavad ja hoiavad mind.

Ehk pole palju meeles pidada – enne mõtle, siis ütle!

Ma kuulan su sõnade taha,
su südame salasosinaid.
Neist märk jääb alati maha,
kas lausud valjult või tasa neid.
Ma kuulan su mõtete varje,
tunnen kõrvus su hääle peegeldust.
Nii hetkes ei kõla karjed,
mis lõhuks sügavat olemise vaikust.

Pehmel samblapadjal puhata on hea

Jälle teel, metsa poole teel, metsateel… 😉

Sel kevadel on nii palju pakkuda, et patt oleks toas tukkuda. Seega olen jälle põnevaid kaadreid püüdmas. Kui paljudele tähendab kevad kohustuslikke sinilillepilte, siis minu jaoks on kevade lahutamatu osa kollased urvad. Tehtud!

DSC01774

DSC01778

Varem ma ei osanud rohelise samblavaiba ilu üldse märgata ega hinnata ja ega ma ausalt nii palju nina maas pole ka varem metsas käinud. 😉 Selles on midagi imeliselt ilusat.

DSC01726

DSC01737

DSC01747

Pole ma ka mingi linnuvaatleja, -pildistaja kunagi olnud. Nende laulu küll kuulan ja imetlen. Eile metsateele astudes, oli metsaalune üsna vaikne ja alles siis nägin oksal liikumist. Iga sammuga edasi astudes, hakkasid igast nurgast kostma hüüdmised ja kädistamised – võõras metsas!! Millise jõuga andsid sulekuued edasi selle teate. Püüdsin siis olla võimalikult rahulikult ja astusin õige tasa, et mitte nende pesapunumistegevusi segada. Ühel põõsaoksal märkasin linnukesi õhtusöögilauas. Minu kaamera ja oskused ei anna muidugi edasi seda, mida suudavad teised, aga umbes 20-st kaadrist valisin välja need kaks. Minu enda jaoks! Oluline pole foto kvaliteet, vaid linnukeste võimalus süüa sellises asendis nagu süda soovib. 😉

BeFunky Collage

Peidus! 🙂

DSC01787

Mahume küll! 🙂

DSC01920

Ja ma küll kordan ennast, aga eilset Anni postitust lugedes, tahan taas meelde tuletada – HOIAME SEDA, MIS ON HOIDMIST VÄÄRT!

🙂