Kohiseb, mühiseb – muusika minu kõrvadele

Polnud just kõige parem ilm, aga ega ma iga päev pealinna ja joale nii lähedale satu. Vihmavari kaasa ja minek. Oleks vaid naelad all olnud, poleks nii ohtlikult libisenud mööda kiilasjääd, mis Jägala joale mind päris lähedale viis. Õnneks oli ka julgustav käsi olemas, et kukkumise korral kusagilt kinni haarata. Nagu öeldud sadas sel päeval mingit kahtlast ollust taevast alla, sest seda vihmaks või lumeks nimetada oleks liiga hea. Aga vaatamata märjale olemisele oli enesetunne suurepärane. Ma sain oma tahtmise. Ma sain kuulata mõne meetri kauguselt seda võimsat kohinat. Olime seal vist oma veerand tundi, klõpsisime kaunist looduse kätetööd – pitsilised kardinad kõrgemal ja kaunikujulised purikad allpool. Kuidas üles tagasi saab? No ega muud, kui jalg jala ette ja minek. Ja ei läinud kolme päevagi, kui jälle parklasse auto juurde jõudsime. Vaid mõned tagasilibisemised ja siis edasilibisemised.

Ilus oli olla! Suvel tahaks seda korrata ja siis ka teisi veevoolamise näiteid külastada. Põhja-Eestis neid ju jagub.

Juga.jpg

langeb.jpg

purikad.jpg