Oli vaikne lumesadu,
mu uni kuhugi kadus,
viis hallid kogud endaga kaasa.
Kandsin neid aimamata,
hoidsin neid teadmata,
et pole neid vaja saatjaks.
Võtan endaga hoopis värvetäis päeva,
selged ja säravad hetked,
astun edasi selguste teel.
Haaran hooga ka armastust,
naeru ja häid mõtteid
ning nii avaneb mu süda ja meel.
Kerin lahti mälestustekerast lõnga,
lasen siidiselt voolata käest,
ise vaikin, hoian hinge vaba.
Sulen vanale ukse,
kuid uuele akna teen valla
ja olen kohal, kui õnn mind tabab.
Olen kohal
Olen õnnelik
Olen vaba
Lubadusi ei anna, sest nende täitmises ei saa kindel olla, aga mõned mõtted küll, lubadustelaadsed..
Mõtlen rohkem ja enne kui ütlen
Otsin päikest ka sombuses päevas, näen head ka siis, kui hall on taevas
Hoian kindlamalt rooli enda käes ja juhin oma elu mööda selgemat sihti
Raskustega kohtudes ei kohku, vaid hingan, hingan veel kord ja tõusen taas jalgele, sest tee ootab käijat
Loon, hoian ja kogun rõõmuhetki, jagan neid ümbritseva maailmaga, et näha rõõmu kasvamas, suurenemas
Kui liiga valus on, lasen lahti, lasen valul minna
Väiksemad muremõtted kirjutan lahti ja viskan siis minema
Otsin üles oma tugevad, edasiviivad, loovad omadused ja kasutan neid oma õnneliku elu elamisel
Kuulan südamega ja südamest tulevaid võnkeid, usaldan rohkem iseennast
Tean, et elu hoiab mind ja jälgin hoolikalt tema märke ja sümboleid, mis juhivad mind tagasi õigele rajale
Kõik muutused on teretulnud ja edasiviivad, lähen nendega julgelt kaasa
NAUDIN ELU JA ELAMISERÕÕMU!!
Kui eelmises luuletuses nägin ma kuuske, siis see meenutab leegitsevat küünalt 😉
MeeldibMeeldib
Tänud, seekord polnud see üldse taotluslik! 😉
MeeldibMeeldib