Õied aitavad

Õieteraapia on loodusteraapia liik, kus raviks kasutatakse teatavate taimede õisi. Bachi õieteraapia põhimõtteks on ravida haiget, mitte haigust. Frantsila õietilgad on valmistatud dr.Bachi juhiste järgi. Olulisim seejuures on puhas loodus, päikeseenergia ja südamest lähtuv universaalne armastus.
Õietilgad sisaldavad taime energiat, mis toob leevendust just psüühiliste ja vaimsete probleemide korral.

Inglise teadlane, bakterioloog, arst ja homöopaat dr. Edward Bach (1886-1936) pööras haigete ravitsemisel suurt tähelepanu haiguse süvapõhjusele, olles veendunud, et kehas ilmnev tõbi saab alguse hingest. Otsides krooniliste haiguste algpõhjust, jõudis dr Bach järeldusele, et selleks on ebakõla keha ja hinge vahel. Piltlikult öeldes: kui hing on haiget saanud, annab ta meile keha kaudu märku. Edward Bach lõi teraapia, mis ravib patsienti tervikuna, mitte ainult haiget keha. Bachi õieteraapia tunnuslause on “Ravi haiget, mitte haigust”.

Mõistes, et taime tugevaim energia asub õites, mõtles dr Bach välja mooduse õieenergia kogumiseks ning töötas välja 38 eri taimest koosneva õietilkade sarja. Bachi õieteraapia on 30-ndatest aastatest leidnud kogu maailmas laialdast kasutamist.

Õietilgad aitavad inimesel hakkama saada keeruliste olukordadega, mis igapäevaelus ette tulevad. Nad leevendavad hirmu, viha, väsimust, ärritust, kurbust, masendust, šokki, stressi, hoolimatust enese ja teiste suhtes. Haigused tekitavad inimestes hirmu ja ebakindlust. Hirm omakorda röövib meilt jõu haiguse vastu võitlemiseks. Õietilkadest võib abi saada pere-, töö- ja inimsuhteid puudutavates valdkondades. Õietilkadel pole kahjulikke kõrvalmõjusid, neist ei teki sõltuvust.

Kolmenädalase kogemuse põhjal võin väita, et mõju on tuntav. 999010_484784454939066_639077225_n

Iseendale

roos

Vaata oma hinge sisse.
Ütle, mida seal näed.
On seal puhtuse orud?
On seal lahkuse mäed?
Näed seal rahu randa?
Kuuled julguse jõudu,
mida eneses hea on kanda,
kui tühi on armunõu sul?
Lase veerema kadedad kivid.
Lase vajuda üksildus maasse.
Hoia soojust südame ligi.
Hoia usku vaid paremasse.

Luba oma ellu küllus ja armastus

Vastupidiselt sajanditepikkusele arusaamale arvan ma, et armastus ja küllus on meie sünniõigus. Kõik inimesed peaksid elama täielikus armastuses ja külluses. Tegelikult pole see paljudele enam mingi uudis aga vähesed usuvad, et see nii ka on. Eks räägi seda emale, kel on vaja paarisaja rahaga kolm last toita! Kuid kõik loovad ise oma reaalsust ja kahjuks ka tema teeb seda ise.

Kui vaesuses elavad inimesed hakkaksid looma oma tegelike soovide ja uskumuste järgi, elaks nad õigepea külluses. Kuid kahjuks loovad nad oma elu teistelt õpitud “tarkuste” järgi ja ei julge oma väge valla lasta. Kõige võimsamad lood räägivad teekonnast vaesusest külluse ja rõõmuni. Miks me unistame küllusest, kui see paha on?

Küsisin ühelt tuttavalt, kelle elu on läinud viimastel aastatel märgatavalt külluslikumaks, mida tema arvab vaesusest ja rikkusest. Siin on tema kogemus: “Rikkad mõtlevad ühtmoodi ja vaesed mõtlevad ja käituvad omamoodi. Jõukus muudab vabaks. Ma teen asju, mida ma ei julgenud varem teha. Väga lühikese ajaga lahenesid probleemid, millega olin maadelnud aastakümneid. Nüüd oskan nautida olemasolevat ja mulle on ilmunud uued unistused. Ma luban endale naudinguid ja asju selles väärtuses nagu nad on. Ma ei kauple ega näruta. Ma tunnen ennast õnneliku ja väärtuslikuna. Jõukus ei ole rahapakk taskus, see on teadmine, et ma elan täisväärtuslikult.”

Eestikeelne sõna jõukus viitab oma väele, jõule. Väga harva me kasutame oma tõelist väge, sest tegelik vägi ei seisne mitte pingutuses vaid vabaduses, lõdvestuses, minnalaskmises, armastuses, rõõmus ja õndsuses. Kõlab väga ebaloogiliselt, eks. Enamus inimesi ei oota, et nende tee küllusesse oleks kerge ja nauditav. Nad on õppinud, et küllus tuleb autasuna raskele tööle, pingutusele ja ohverdusele. Tahtes edu ja küllust, koormame end vabatahtlikult raskustega. See on vastupidine meie tegelikule soovile.

Kui inimene ütleb mulle, et raha pole oluline, siis on kindel, et hetke pärast selgub, kuidas kõik ta elus jääb raha puudumise taha. Kui palju ma kuulen ümberringi korratavat nagu mantrat: “ma ei tee seda raha pärast”, “mul endal ei ole midagi vaja”, “raha ei ole mulle oluline” või”ega raha ei ole kõige tähtsam”. Mille muu kui raha pärast teevad nii paljud inimesed üle maailma rasket tööd, mida nad vihkavad?

Kummaline, kas keegi on kuskil kunagi öelnud, et raha on kõige tähtsam?! Ma arvan, et ka väga rikkad inimesed ei ütle seda. Kõige vähem tasustatud inimesed siin planeedil teevad kõige raskemat tööd ja paljud rikkad inimesed ei tee üldse mingit füüsilist tööd. Inimestel on ootus, kust küllus peaks tulema aga see ei pruugi üldse olla see õige viis. Enamasti ei olegi, sest vaene minevik tõestab seda.

Isegi kui me unistame küllusest, ei õnnestu selle loomine paljudel. Tahaks küll aga meile on õpetatud, et hea inimene võtab nii vähe, kui võimalik. Kõigepealt tuleb see raske tööga välja teenida ja siis väetimatele ära anda. See läheb vastuollu nende inimeste vajadusega välja teenida, kellele tahame anda, et neil kergem oleks. Kellele anda, kui pole, kes vastu võtaks? Keegi ei taha halb olla, sest on ju üldteada, et hea annab ja halb võtab.

Nii on õpitud, et hea inimene ainult annab ja annab võimalikult palju, eneseohverdamiseni välja. Kuid me saame anda ainult seda, mis meil on. Seda mida oleme julgenud vastu võtta ja luua. Me ei oska vastu võtta. Kuidas teada saada, kas ma oskan vastu võtta? Küsi endalt: kas sa talud tähelepanu? Kui see on sulle meeldiv või vähemalt talutav, siis julged vastu võtta nii armastust kui küllust. Kui sa ei talu teiste inimeste tähelepanu, siis ei julge sa ka armastust ja küllust vastu võtta.

Me ei usalda andmist ega saamist, kuna oleme kogenud, et sellega kaasnevad tingimused, ootused ja eeldused. Ka armastada ei oska me tingimusteta, sest see läheb vastuollu lapsepõlve kogemusega. Me pole olnud armastusväärsed tingimusteta. See on väga valus. Sellepärast on liiga riskantne terve elu kedagi või midagi tingimusteta endani lubada.

Kergem on omaks võtta koledam õpetatud reaalsus oma ebatäiuslikkusest ja armastuse mitteväärimisest. Abi ei ole kuskilt loota, sest kogu maailm tundub just minu vastu olevat, kindlasti nad ei usugi mind, neil on alati mõni tagamõte ja ma pean kõige eest kuidagi tasuma. Ka armastuses räägitakse pidevalt andmisest, saamisest ja võtmisest. Kedagi armastades tunnevadki paljud, et see on teiselt millegi äravõtmine ja tuleb tasa teenida.

Materiaalne ja vaimne on teineteise peeglid ja neid ei saa lahutada. Maine on vaimne. Maine on vaimsuse ülim vaimne õppeklass – nõnda nagu üleval nii ka all. Materiaalsuse eitamine on lõks, millesse on aastasadu astutud, proovides nii saada lunastust ja pääsemist maistes kannatustest. Vaimne ei ole parem, kui maine.

Mitte vastu võtta maist rõõmu on ka vaimse rõõmu tagasilükkamine. Ihasid ja soove ei saa alla suruda. Soovid on ilusad, iha on kaunis. Nad on loomise tööriistad ja kaovad ise kui me ei vaja neid enam ja oleme kõik vajaliku ära kogenud. Materiaalne on mittemateriaalse füüsiline väljendus, et oleks toidetud nii meie vaimne kui maine olemus. Kõik mis meil vaja on, on julgust küsida ja vastu võtta.

Soovin meile uueks aastaks julgust, kergust, rõõmu ja inspiratsiooni!

Autor: Tiina Tiitus

Uus algab taas

Oli vaikne lumesadu,

mu uni kuhugi kadus,

viis hallid kogud endaga kaasa.

Kandsin neid  aimamata,

hoidsin neid teadmata,

et pole neid vaja saatjaks.

Võtan endaga hoopis värvetäis päeva,

selged ja säravad hetked,

astun edasi selguste teel.

Haaran hooga ka armastust,

naeru ja häid mõtteid

ning nii avaneb mu süda ja meel.

Kerin lahti mälestustekerast lõnga,

lasen siidiselt voolata käest,

ise vaikin, hoian hinge vaba.

Sulen vanale ukse,

kuid uuele akna teen valla

ja olen kohal, kui õnn mind tabab.

Olen kohal

Olen õnnelik

Olen vaba

Lubadusi ei anna, sest nende täitmises ei saa kindel olla, aga mõned mõtted küll, lubadustelaadsed..

Mõtlen rohkem ja enne kui ütlen

Otsin päikest ka sombuses päevas, näen head ka siis, kui hall on taevas

Hoian kindlamalt rooli enda käes ja juhin oma elu mööda selgemat sihti

Raskustega kohtudes ei kohku, vaid hingan, hingan veel kord ja tõusen taas jalgele, sest tee ootab käijat

Loon, hoian ja kogun rõõmuhetki, jagan neid ümbritseva maailmaga, et näha rõõmu kasvamas, suurenemas

Kui liiga valus on, lasen lahti, lasen valul minna

Väiksemad muremõtted kirjutan lahti ja viskan siis minema

Otsin üles oma tugevad, edasiviivad, loovad omadused ja kasutan neid oma õnneliku elu elamisel

Kuulan südamega ja südamest tulevaid võnkeid, usaldan rohkem iseennast

Tean, et elu hoiab mind ja jälgin hoolikalt tema märke ja sümboleid, mis juhivad mind tagasi õigele rajale

Kõik muutused on teretulnud ja edasiviivad, lähen nendega julgelt kaasa

NAUDIN ELU JA ELAMISERÕÕMU!!

Miramii

Tunnustatud sisustusblogi Eestis

Grethe Rõõm

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Anyta

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Katz kokkab

Maitsev elu

Home - Marilyn Jurman

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Eva Herrera

Tüdruk, kes rääkis silmadega

https://britiblogi.ee/

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Kai pimeduses kobamas

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Meie Käopesa

pere- ja elustiiliblogi

Wild wonders, distant wonders

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Sina, mina ja Bermuuda

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Pungitar

Peoloomast pesapunujaks

MARIS JA MAAILM

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Kokkama Ragnega

Tüdruk, kes rääkis silmadega

http://retla.edu.ee/rkk

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Sweet home

Tüdruk, kes rääkis silmadega

Krista Kõiv

Krista veebiblogi

Kirjapiiga Kiiri Saare blogi

Kõik on kaduv... ja korduv.

%d bloggers like this: