Jõulusoov

Sel kaunil ajal,

kui küünlaid
süütan kuusel,
olen mõtetes ma
teie kõigi juures,
kes kaugemal
või lähemal
või päris hinge ligi,
teil soovin vaid,
et Õnn teid hoiaks, ometigi,
et Rõõm te juurest kunagi ei kaoks,
et aega jätkuks lähedaste jaoks,
et kurbus külastaks teid viivuks vaid
ja silmis sädeleks vaid õnnepisaraid,
et välja öeldud saaks kõik mõtted – halvad-head,
et teeksite vaid asju, mida “tahad”, mitte “peab”,
et algav aasta ainult kauneid mälestusi looks,
see on minu südames suurim jõulusoov
ja igas süüdatud
küünlaleegis
on minu
mõtetes keegi.
10846151_754162691334573_3554190036628798029_n

Latsile ja latsiga

Novembrikuus toimus meie kandis võru keele nädal. Kuna meie lasteaias üks rühm tegeleb selle “teise keele” harjutamisega järjekindlalt, kõnelesime, laulsime, lugesime teisedki oskajad nende eestvedamisel sel nädalal ainult võru keeles. Samal ajal kutsuti ka soovijaid osalema võrukeelsete salmide kirjutamise võistlusel. Tore väljakutse, proovisin kätt, kuna olen selle keele keskel ju üles kasvanud. Tulemus oli suurepärane, kuna teiste seas olid minu loodud salmikesed eripreemiat väärt. Nädal tagasi olin palutud suurepärasele vastuvõtule rahvaliku lõõtsapilli saatel ja osa saama meelipaitavast rahvuslikust peolauast. Suur tänu võimaluse ja tunnustuse eest! 🙂

DSC08197

DSC08384

DSC08379

Mõni näide salmidest:

Ütlemise’ üten latsiga:
Imä om illos,
imä om hää.
Lats pand imäle
üskä uma pää.

***

Üts ja kats,
astus lats.
Samm lätt
kõrrast kipõmbas.

***

Tulõ’, tulõ’ tarrõ, kass,
ma tii sullõ pai.
Tulõ’, tulõ’ tarrõ, kass,
esi’ olõ’ pai.

***

Kirota’ kõrd tahtsõ ma
kuis käü E vai kuis käü A?
Tuud es mõista’ üteldä’.
Kuuli lätsi opma ma.

***

Kiä tuu om
ossa pääl?
Tsirgukõnõ ossa pääl.
Kiä tuu om
lumbiviin?
Kunnakõnõ lumbiviin.
Kiä tuu om
mulla seen?
Vaglakõnõ mulla seen …

***

Massinaga tahtsõ ma
peris liina minnä’.
A viil väiku olõ ma,
kuis ma jõvva sinnä’?

***

Pimps-pimps piimä juuma,
limps-limps leemekeist süümä.
Egä lats toda tiid,
et suurõs kasut õnnõ nii.

***

Tarõ pääle linnaś tsirk,
sullõ uma laulu kink.
Laulsõ nii ja laulsõ naa,
laulsõ lats ja imä ka.

Südamest

Minu südames on palju ruumi. Seal on avarust, soojust ja hella hoidmist. Minu südames on minu südameasjad ja südamlikud asjad, südamega tehtud teod ja südamest öeldud sõnad. Südames on inimesed, kõige kõigemad. Inimesed suure algustähega, suure hingega ja suuresti minu elu alustalad ja toetuspunktid. Olles kaotamas iseend, leian südamest ikka mõne armsa inimese naeratavalt abikätt ulatamas. Olen neile südamest tänulik! 🙂

Minu südames on eriliselt palju ruumi armastusel, sellepärast on sel tundel olemas oma kambrid. Neid on mitu, sest armastust minu südames on mitut moodi. Enese- ja enesega olemise armastus, looduse- ja loomisearmastus, muusika- ja maasikaarmastus, rõõmu- ja rõõmustamisearmastus jne. Ühes salajases südamesopis on pisike kambrike, milles on kallimaarmastus. Sellesse kambrisse igaüks sisse ei saa. Selle ruumi uksest pääseb sisse vaid teatud ajal, kui inimkeeli väljendudes lendlevad kõhusopis ringi kaunid tiivulised, kes kannavad endaga kaasas kõige kaunimat tunnet – armumist. Kui see sõnulseletamatu tunne kogub enda ümber usalduse, mõistmise, väärtustamise, lugupidamise, hoidmise, ärakuulamise, hoolitsuse, hoolivuse, märkamise, väljaütlemise, julgustamise, innustamise, aususe ja veel mitmed head omadused, hakkab see tunne kasvama. Kasvades see tugevneb ja suureneb ja saab endale ka uue nime – armumisest saab armastus.

Ühel või teisel põhjusel inimesed muutuvad, muutuvad ka tunded. Siis tuleb teha südames inventuur. Mõnikord käib see kergelt ja lühikese vestluse käigus saab selgeks, et armastusekambris veedetud aeg on läbi ja tuleb tõsta inimene ümber sõprusesaali. Nii nagu inimesed on erinevad, nii läheb ka ümberkolimine erineva kiiruse ja raskusega. Kes liigub vabatahtlikult ja kiirelt, kes vajab taganttõukamist ja pikemat selgitamist.

Praegu on sõprusesaalis lahedalt ruumi ja seal on minu Väga Head Inimesed. Kamber kõige kallima jaoks on aga hetkel ootevalmis ja avatud! 😉

avatud

Killud toovad õnne?

killud

Kui olen käed pea küljest ära võtnud ja kassile mitte-väga-sõbraliku pilgu saatnud, haaran harja kätte ja asun koristama. Nagu tavaliselt, nagu tihti viimasel ajal. Ehk oleks vaja see mõttetera ümbersõnastada – kassid toovad õnne! 😉 Siis aga meenuvad kõik musta-kassi-jutud ja jätan selle siiski vaid enda mõtteks.

Võib-olla ongi õnn mu juurde teel, lihtsalt pole kohale jõudnud? Öeldakse ju, et kui ootad ja õnn pole veel sinuni jõudnud, siis ta tuleb kaugelt ja on hiigelsuur. Oota veel!

Ma olen kannatlik. Seni saangi ehk sotti, mis vihjeid elu mulle nende kildudega saadab? Kas peaksin tihedamalt kodu koristama? Kas peaksin hoolsamalt hoidma kiiresti purunevaid asju kodus? Kas peaksin mängima rohkem kassiga, et tema ei mängiks minu asjadega? Kas olen valmis vastu võtma õnne, kui see kohe praegu uksest sisse sajaks? Kuidas ma ennast tunnen praegu, olen ma õnnelik?

See viimane küsimus tundub eriti tugevalt puudutavat hinge. Jah, mul on kõik eluks oluline olemas – katus pea kohal, leib laual, lapsed ja ise terved, töökoht ja igakuine sissetulek(mis, siis et väike) olemas, mis võimaldab täita hädavajalikud materiaalsed vajadused. Millega ma siis rahul ei ole?

Mul on südame salajastesse kambritesse peidetud aastatepikkused salasoovid, mis algavad enamus nii… Kui mul on rohkem raha, siis teen seda, teist ja kahekümnendat. Ei, ma ei ihka miljoneid. Tahan endale ja lastele lubada elamisväärset elu koos mõningate hinge helisema panevate mugavuste ja õnnehetkedega.

Tundub, et minugi õnn seisneb rahas? Tunnistan, et raha on vahend nii mõnegi unistuse täitmisele kaasaaitamiseks, aga minu jaoks pole see siiski elulise tähtsusega. Palju suurem rõõm on praegu puhtaks pestud toapõranast, mille tegemist homsesse edasi lükkasin ja nüüd, tänu kiisule, ongi tehtud! Õnn on pisiasjades! Õnn on ära tunda neid pisiasju suure müra sees. Vajab harjutamist, aga teostatav! Aitäh, Pätu! Tule siia, pai aeg!!! 😉

Pätu

Uduhallide unistuste päeval

Veel on värve ka detsembris

kaunil külmal aa’l.

Veel ei võimutse vaid valge

kaunil Eestimaal.

Veel on laste särasilmis

helesinist ootust,

veel on lumesajupilvis

uue päeva lootust.

Veel saab anda kallimale

säravkuldse kingi.

Et siis teineteise seltsis

käia eluringi.

Veel on kodukolde kuma

soojendamas südameid.

Näitab helekollast valgust

neil, kel käia talveteid.

Veel on uduhallil päeval

põues paistmas päikene,

sest jõulukuul said selle sinna

siis, kui olid väikene.

lumi

marjad

roheline

seen

õitsenud

Lumi ja korralikud külmakraadid olid 1. detsembril, teised pildid on tehtud täna, 6.- rõõmsavärviline detsember! 🙂