Jätan sel korral oma kiisu jahtimise ära, sest mis sa magavast kassist ikka pildistad – muud ta suurt ei teegi 😉
Valisin suvisest ZOO-käigust mõned armsad loomad. Konnad ei liigitu “armsad” alla, lihtsalt varem polnud ma konna puu oksal näinud 😀
Kuu: september 2014
Ka sel sügisel
Kirju kleidiga end ehtinud sügis kõnnib salamahti mööda vahtrapuid ja pillab värve pihlakale, kased saavad kuldkollase rüü ja aroonialehed värvuvad tumepunaseks. Silmailu jagub nii metsa, põllule kui aeda. Käisin taas kaameraga ringi ja avastasin sellised pisikesed rõõmuallikad. 🙂
Habemik mossitab – kulm kortsus
Kuldne sügisleheke
Tants ümber puu
Tihe elu kännul
Lõpetuseks kaks mitte nii ilusat ja lootusrikast pilti, aga eks see sügis jõuab ise ka kunagi novembrikuus hallidesse toonidesse.
Elu läbi, selleks aastaks
Kui vihma ei tule, siis kuivame edasi…
Fotojaht – T nagu ….
T nagu TAEVAS
Selge sinitaevas
Päikest täis keskpäev
Lilleline õhtutaevas
Hiline loojangu-ilu
Tormitaevas
Kurjakuulutav kõuetaevas
Fotojaht – katused
Sel korral ainult üks vana ja paljunäinud hoone, mille katust saan esitleda elava fotojahina. Lapsena magasime kõik suved seal jahedas aidas, mille ühes kaugemas nurgas olid viljakotid ja teises suur vanamemme kirst hoolega hoitud rõivastega. Madal hoone on ta alati olnud, juba lapsena pidi sisse astudes pead allapoole hoidma. Aga katusel sellist rohelust siis küll ei olnud. 😉
Udune sosin
Suvelõpu uduilmad on käes. Ole ainult õigel ajal jalul ja klõpsa kaunist maastikku või siis taba erinevaid udus liikujaid, äkki on isegi “siil udus”? Minu kaamera ette jäi täna hommikul üksik pihlapuu. 
Pihlapuust suurema tähelepanu said aga hoopis kastepärleid kandvad ämblikuvõrgud. Mõne kohta võiks öelda, et valminud “tihedas koostöös”. 😉 
Järgmist võrku silmates tekib küsimus – on see allakäigutrepp või hoopis põgenemistee? 
Ja lõpuks õnnestus selgelt ka päevakangelane pildile püüda – “võrgutaja omas võrgus”. 🙂
Kui ilm on uduselt hämar ja nagu lauluski peidab päike end pilvedesse, on abiks kunstlik valgus ja valgustus. 
Minu romantikuhing naudib mahedat küünlavalgust igal ajal. Mis mõtted see liikuma paneb ja milliseid tundeid esile kutsub? Kui kirja saavad, siis postitan siiagi… 😉
Küpsus
Ei tahaks alustada luuleridadega “Suvi läks kui unenägu…”, kuid mis siin ikka salata, nii ta läkski. Ka sel aastal. Tõi kaasa üsna palju mäletamistväärt ja emotsionaalseid hetki ja julgen öelda, et kasvatas mind. Viimaste kuude jooksul on saanud mõiste “küpsus” minu jaoks palju selgemaks. Mitte nagu sel pildil… 😉
Pigem läbi enesevaatuse prillide. Lisaks kaugelevaatamise omadele, kannan neidki igapäevaselt endaga kaasas.
Mis ma õppisin? Kiirelt tehtud otsused, tuleb enne lõplikku “jah” sõna veel kord üle, läbi ja selgeks mõelda. Muidu voolavad kogetud elamused sama kiirelt ka hingest nagu see ojakene, mille läheduses tundsin hetkeks kirge ja järgmisel hetkel oli see ka kadunud. 😉
Pole halba ilma heata. 🙂 Sügise värvipalett pakub iga päevaga järjest suuremat silmailu ja nende värviküllaste õite vahele valisin seekord enda rõõmuks hoopis valged õied. 
Jah, võtan nüüd mõneks ajaks rahulikumalt ja kuulates Alenderit naudin aja kulgemist. Pihlapuude verevad kobarad on mind alati meelitanud õue ja igal sügisel pistan ikka ühe marja suhu ka, nagu kontrollimaks, ega nende mõrkjas maitse sel aastal magusam ei tundu? 😉
Fotojaht – mari
Kui nüüd täiesti aus ja korrektne olla, siis teemasse läheb ainult esimene pilt, millel peal tõesti üks mari. 😉
Kõik teisedki marjad on mul verevad, loodan, et kellelgi on pakkuda ka muid toone.
Sofikene 