Sügisel 2013 andsin nõusoleku minna tagasi oma rahvatantsurühma, et oleks 12 liiget tantsupeole minekuks. Lubadus antud, tuli seda ka pidada. Enamuse trennidest käisin ikka kohal ka, ehkki loobusin ma ju 2 aastat tagasi just tervislikel põhjustel. Sel hooajal sain kinnitust, et liikumine on hea küll, aga selleks peab ise terve olema. Ei virise, lihtsalt oma artriidiga ei ole mõtet käia tantsimas, kus enamus samme on päkkadel. Terve talv sai kõvasti samme lihvitud ja järjekorda õpitud – kevadeks said tantsud jalgadesse ja ülevaatustel olime pisut üle keskmise, 7,7 punkti.  🙂

Ega sel aastal erilisi esinemisi polnudki, jaanituledel ja traditsioonilisel “Kolme põlvkonna peol”. Õpitud kolmest kohustuslikust tantsust, meeldis mulle enim “Põlvest põlve”, kuid suurel peol saime esitada vaid “Taas koju” + ühistantsud. Ja jõudiski kätte aeg end pealinna poole seada.

 

Pärnu mnt. 71 Tallinna Ühisgümnaasiumis saime oma hommiku- ja õhtusöögid ning väsinud jalgu puhata klassipõrandal madratsitel(minu oma oli küll igaks uueks hommikuks pooltühi). Kohale jõudes otsisime oma kampsunid ja kindad kohvritest välja, sest lubati ju vaid 13-15 plusskraadi selleks nädalaks.

Proovid olid naisrühmadel Hipodroomil, kus hobune oli püha loom ja temaga pidi vägagi arvestama – ette ja alla jääda ei tohtinud. Ja ilm oligi jahe, õnneks esimene päev kuiv. Seevastu teisipäeval saime ka oma vihmakeebid kotist välja võtta ja selga panna, ladistas terve päev vihmakest.

 

Kolmapäeva õhtuks jõudsid aga soojakraadid nii palju tõusta, et proovi lõppedes kella 21 paiku, saime kõik endale päikesest punased ninad ja põsed. Aga pakse soojendusdresse polnud ka enam vaja seljas hoida. Ühislaulu alga – Kätte jõudnud suvi!!! 🙂 Nädala lõpuks lubati lausa +27.

 

Iga päevaga läks järjest soojemaks, päikselisemaks, suvisemaks. Tuju oli suurepärane ja harjutamistvajavad tantsusammud tulid oodatust paremini välja. Klassituba oli õhtuti nalja ja naeru täis, hea, et meie seas on kõik  terve huumorimeelega naised.

Ja jõudiski kätte esimene peaproov-etendus. Andsime endast parima ja tundsime mõnusat ühtekuuluvust koos 10 000 tantsija ja pealtvaatajatega. Laupäeval peale etendust alustasime  rongkäiku lauluväljakule. Pean häbiga tunnistama, et tantsukingad jätsin sel korral koju ja marssisin selle maa maha tennistes.

 

Ja siis jäi veel pühapäevane viimane etendus. Lubatud soojus ja päikesepaiste olid Kalevi Keskstaadionil kohal, aga tantsurahvast see ei seganud sugugi. Need hetked puudutasid täpselt nii võimsalt nagu ootasingi – imeline ühtsus väljakul, igas tantsujalas ja pealtvaataja hinges. Silmad märjad tantsisin “Puudutuse aega” ja “Tuljakut”. Esmakordselt oli ka kogu muusika elavas esituses, seda enam, et esinesid minu lemmikud – Lauri Saatpalu, Liisi Koikson, Noorkuu jt. Võimas oli meeste tants ja liikumisrühmade esitatud “Must ja valge”(Ruja laul – Must lind)

 

Nüüd tahaks veel laulu- ja tantsupeo kordust ka telerist järele vaadata, seni on aega mõnuleda selles mõnusas meeleolus – midagi suurt on korda saadetud, tuhat tänu tegijatele ja kaasaelajatele. Võimas! Üllas! Ülev! Eestlane oskab ikka pidu pidada! 🙂