Kulutades täna otsimisele hulga aega ja närvirakke, panin oma mõtted neisse ridadesse kirja.

“Kuhu on jäänud mu kollane sokk?”

mõtleb väikene Lea.

Ei saanud ju hüpata õue, hopp!

Kuhu ta kadus, ei tea? 

Üks sinine sokk ja sõrmkinnas

jäid lebama riiuliäärele.

Kui paarilist pole, siis tuleb neil minna

Üksikute Asjade Saarele.

Astudes teel nad kohtasid

valget kinga ja musta kalossi.

Nad üheskoos edasi astusid,

kuni suud läksid täitsa mossi.

Ei saa ju ühe kingaga vaid

minna õue või sõbraga poodi.

Et lapsed sest õpiksid sedamaid

see õpetlik salmike loodi:

Kui asju on kaks, siis hoia neid koos – 

kaks kinga või sokki või kinnast,

sest üheskoos hoitud asjadest

ei üks saa kaduma minna.

Vastust küsimusele – kuidas saab üks laps iga päev midagi ära kaotada? – ei ole ma veel saanud. Sokkidest-kinnastest ei ole üldse mõtet rääkida, kui mina-ei-tea-kuhu on kadunud 2 dressipluusi, 1 mobiiltelefon, mõned 2-eurosed ja muidugi suuremas koguses LEGOjuppe, mille kadumises ka  meie kiisu-Pätu osaline on, kuna ta nendega mööda elamist pööraselt tagaajamist mängib. Illustreerimise mõttes leidsin aga ühe hoopis teise mängu, mida ka meie Pätu harrastab. 😉