Püha taevas!

Mõne asjal ei olegi seletust, mõnel on neid mitu. Eestlaste sõnavaras ja kultuuriloos, on sõnal “TAEVAS” oluline tähendus ja kasutusala. Kindlasti oleme vähemalt kord elus kasutanud oma kõnes: ” Oh, sa taevas küll.” “Armas taevas!” “Oh, sa taevakene.” “Tule taevas appi!” “Ai, taivakõnõ.”

Küsisin minagi lapsena, et miks vihma sajab? Vanamemm vastas: “Vanajumal, ise vana mees, aga näe, mängib veega. Nagu sinagi, lapseke, lobistab üle kausiääre maha ja nii see meile vihmana sajabki.”

Teine küsimus: “Kuidas pilved taevasse saavad?” Memmel jälle vastus kitlivarrukast võtta:” Vanajumal peseb end, nagu sinagi, lapseke. Seebitab keha niimoodi, et vahutab, mis hirmus. Kõik vaht, mis üle kausiääre tuleb, saavadki pilvedeks taevas.”

Tänasel päeval pole vist inimest Eestimaal, kellele poleks tuttavad lauluread – Vahel vaatame taevasse… Kui Põhja-Tallinna poisid vaatavad vahel, siis mina teen seda tihti. Ei, ma pole üdini usklik nagu  mu memmeke, vaid seal kõrgel kättesaamatus laotuses on miski kindel, kaitsev, hoidev, andev, hoolitsev, hooliv… Ma ei pöördu kellegi ega millegi poole, aga ükskõik, mille eest tänutunnet tundes, läheb pilk iseenesest taevasse. Mõttes tekib tähtedest sõna: “Tänan!”, mida tean, et tuleb korrata 3 korda, et mõte toimiks.

Täna vaatasin taevas valget vahtu ja unustasin end taas unistama. Hakkasin otsima kõikvõimalikke kogumikke, millele vähegi on võimalik inimkeeli mingi nimetus anda.  Leidsin sealt linde ja loomi, ühel hetkel ka Tuhkatriinu kaotatud kingakese. Kas sina näed seda?

Kingake

linnud taevas

pilved