Fotojaht – sõit

Leidsin ühe pildi Ahhaas võimalikest sõitudest – üles-alla omal jõul  ja taamal ka maa ja taeva (loe: katuse ja põranda ) vahel jalgrattaga:

Ahhaa

 

Ja päris mitu sõiduvõimalust pakkus ka suvine Cantervilla mängumaa:

liumägi

vesiliug

akuauto

köiel

vesiratas

 

Kord kõik asjad otsa saavad

….miski pole otsata….

Minu käe all 2 aastat kasvanud pisikesed põnnid, said täna kätte oma elu esimese haridust tõendava tunnituse – lasteaia lõputunnistuse. Kuna ma viimased 2 aastat enam nende õpetaja polnud, aga siiski samas majas tegutsesime, seda suurem oli alati rõõm kohtuda ja kokku saada koridoris, mänguväljakul, ühisüritustel.

Oli armas ja ilus pidu. Vaatamata vaid mõnele soojakraadile akna taga, oli aula täidetud magusa maikellukese lõhna ja siirate naeratuste ning hellade sõnade soojusega. Kaunilt riietatud poisid ja tüdrukud olid igati väärt lõpetaja nimetust. Nende silmis säras siiras rõõm ja oma etteasteid tehes väljendasid nad kooliminejatele kohast valmisolekut, teha tähtsaid asju täie tõsidusega. Märkasin täiskasvanuid haaramas taskurätiku järele, kui kuuldavale tulid viimseni lihvitud lauluhääled või esitati maailmatasemel lõunamaist tantsu. Lapsed suudavad palju, kui neile anda vaid õige pinnas kasvamiseks, harjutamiseks ja koostööks.

Suur tänu, armsad Sipsikud!

Minupoolne väike kingitus igale lõpetajale oli sel korral isetehtud meenutades vaatamiseks sõbrapildid:

DSC02416

Teisel pool selline tekst:

KALLIS …!

MÖÖDAS ON SINU MÄNGULISED LASTEAIAPÄEVAD NING EES OOTAB PÕNEV JA HUVITAV KOOLITEE.

KOOLIS LEIAD SA ENDALE PALJU UUSI KAASLASI, KUID VAHEL MEENUTA KA OMA PARIMAT LASTEAIASÕPRA.

 

SÕPRA, KES AITAS NÖÖPE KINNI PANNA JA KINGAPAELU SIDUDA

SÕPRA, KELLEGA KOOS VALMISID LIIVAKASTIS KÕIGE MAGUSAMAD LIIVAKOOGID

SÕPRA, KES KUTSUS SIND OMA MÄNGU OLEMA EMA, ISA, AUTOJUHT, ÕPETAJA

SÕPRA, KELLEGA VOODIS LEBADES ENNE UND NAERUTURTSATUSI JAGASID

SÕPRA, KES ANDIS JALUTUSKÄIGULE MINNES ALATI KÄE, KUI TEISED OLID JUBA PAARILISED LEIDNUD

SÕPRA, KES NAERIS SINUGA KOOS, KUI TE OMA KUNSTITÖID VAATASITE

SÕPRA, KES ALATI LOHUTAS, KUI SA OLID KURB VÕI HAIGET SAANUD

SÕPRA, KES TEADIS, KUST OTSIDA, KUI SA OMA KAISUKARU VÕI LEMMIKAUTOT EI LEIDNUD

SÕPRA, KES ON MÕNIKORD SEE VIIMANE PUSLETÜKK, MIS OMA KOHALE SOBIDES, MUUDAB IGA PÄEVA KÕIGE PAREMAKS,

OLLES SINUGA KOOS, SINU KÕRVAL.

AITÄH, ET OLID MEIE ÜHISEL TEEL MULLE VAHVA JA ARMAS MÄNGUSÕBER!

ÕNNE SULLE KOOLITEEL!

SINU ÕPETAJA ….

MAI 2014

Püha taevas!

Mõne asjal ei olegi seletust, mõnel on neid mitu. Eestlaste sõnavaras ja kultuuriloos, on sõnal “TAEVAS” oluline tähendus ja kasutusala. Kindlasti oleme vähemalt kord elus kasutanud oma kõnes: ” Oh, sa taevas küll.” “Armas taevas!” “Oh, sa taevakene.” “Tule taevas appi!” “Ai, taivakõnõ.”

Küsisin minagi lapsena, et miks vihma sajab? Vanamemm vastas: “Vanajumal, ise vana mees, aga näe, mängib veega. Nagu sinagi, lapseke, lobistab üle kausiääre maha ja nii see meile vihmana sajabki.”

Teine küsimus: “Kuidas pilved taevasse saavad?” Memmel jälle vastus kitlivarrukast võtta:” Vanajumal peseb end, nagu sinagi, lapseke. Seebitab keha niimoodi, et vahutab, mis hirmus. Kõik vaht, mis üle kausiääre tuleb, saavadki pilvedeks taevas.”

Tänasel päeval pole vist inimest Eestimaal, kellele poleks tuttavad lauluread – Vahel vaatame taevasse… Kui Põhja-Tallinna poisid vaatavad vahel, siis mina teen seda tihti. Ei, ma pole üdini usklik nagu  mu memmeke, vaid seal kõrgel kättesaamatus laotuses on miski kindel, kaitsev, hoidev, andev, hoolitsev, hooliv… Ma ei pöördu kellegi ega millegi poole, aga ükskõik, mille eest tänutunnet tundes, läheb pilk iseenesest taevasse. Mõttes tekib tähtedest sõna: “Tänan!”, mida tean, et tuleb korrata 3 korda, et mõte toimiks.

Täna vaatasin taevas valget vahtu ja unustasin end taas unistama. Hakkasin otsima kõikvõimalikke kogumikke, millele vähegi on võimalik inimkeeli mingi nimetus anda.  Leidsin sealt linde ja loomi, ühel hetkel ka Tuhkatriinu kaotatud kingakese. Kas sina näed seda?

Kingake

linnud taevas

pilved

Võilillevaimustus

Sel kevadel, nagu juba varemgi mainisin, olen hakanud kõike loodut enda ümber hoopis teise pilguga märkama. Või ei kõnetanud loodus mind varem? Või ei olnud minulgi aega peatumiseks, nuusutamiseks, paitamiseks? Igatahes kõnnin praegu mööda teed ja pilk haarab iga taimekest, mis nagu kutsuks end vaatama. Ju nad ikka iga inimese jaoks end sätivad ja poputavad, et saada head sõna või lahket pilku, mis nende ilu kiidaks. Supersoojade ilmadega olen saanud ka oma lemmiktegevust – kõndimist – hoolega harrastada. Tänane retk oli umbes 10km. Oleneb muidugi, kus kõndida, aga mina marssisin täna päikesepaistes mööda maanteed. Ja minu meeleheaks olid võililled vahetanud oma kollase rüü õhukese hõbedase kleidikese vastu. Seemned tuleb ju edasi kanda, et järgmisel kevadel oleks uutel vaatajatel silmailu ja puhumisrõõmu. Eriliselt jäid silma just viimased lahkujad, mis veel lillesüdamiku küljes tuult trotsisid. Head teed! 🙂

võilill1

võilill2

võilill3

 

Ühel päeval

Ühel päeval ma nägin maailma,

seal sina tulid minule vastu.

Nägin kahte imelist silma

ja rõõmu, mis kaasa astus.

Teisel päeval ma kuulsin maailma,

linnulaulu ja laintemüha.

Nüüd olen sellest kahjuks ilma

ja mu igatsus süveneb üha.

Täna ma tundsin maailma,

tema hääletut endassekutset.

Ma astusin õnnehelk silmas,

sest mu ees on valla kõik uksed.

DSC00751

Peale vihma…

…paistab jälle päike. Vihm aga teeb enne taimedele pai ja jätab endast kaunid piisad pilkusid rõõmustama. Leidsin täna ühe vallatu mooniplika, kelle seelik on üsna märjaks saanud vihm käes. 😉

moon

Teisena köitis tähelepanu vihmapiiskade mänguväljak, millel nad üksteisevõidu mööda lehekesi alla liuglesid.

kõrred

kõrrel

Selle kaunitari pealt jõudis päike juba vee ära kuivatada, aga õie peab igaüks ise üles leidma! 😉

sõnajalg

 

Fotojaht – L

Seekord ainult otsepilt õhtuselt jalutuskäigult, kui päike veel säras taevas. Kahe pildi jaoks pidin ennast keerama, üks pilt vajas ise keeramist, et siia sobiks. 😉L-id

Nüüd juba möllab  äike ja marutuul! Vaid hetk ja taevast kattis selline tume pilv.

enne äikest

L

Päikene paistab ja loodus lokkab

Iga päev kaameraga ringi kõndides, avastan jälle mõned õrnad õied ehtimas minu kodupaika. Esmalt hakkas silma üks tulbisort, mis pealtvaates on lausa roos, aga külje pealt ikka tulp, mis tulp.

tulp-roos

Siis nägin kultuurseid ülaseid, mis vabas looduses kindlasti endale sellist õiesuurust lubada ei saa. 😉

ülased

Nendele kaunitaridele ma nime anda ei oska, aga oma värviga paelusid nad mind enda külge pikaks ajaks.

lillad

Ja lõpuks oma lihtsas ilus tülikas võilill.

kullased