Selle nädala teema pani kohe kukalt kratsima, kuigi pimedat aega ju nüüd rohkem kui varem, aga… Minu fotoparaat ei armasta seda va pimedust kohe üldse ja pildid on alla igasugust arvestust.
Leidsin varasemast ajast ühe metsa jõuluõhtu võtte, kus käisime lastega lume sees küünlavalgel lugusid rääkimas-kuulamas. Kvaliteet on 0, aga asja mõte ehk korvab selle. 😉
Teine on suvine klõps enne äikesevihma tulekut. Pilved kogunesid kokku ja joonistasid imearmsaid vahututte linna kohale.
Paar päeva tagasi, oh üllatust, märkasin oma köögi aknal trobikonnas külalisi, keda ka sugugi kerge polnud pildistada ja selline siis nende esindaja välja tuli välguvalgel. 😛
Ehkki ise olen üsna tugevalt kanapimedusega löödud, meeldib mulle siiski pime aeg ka. Kõik need hääled ja varjud ja ootamatused. Kuldsest kuust ma ei räägigi, kui vaid saaks ta oma pildimassina sisse kuidagi… 🙂
Sofikene 
