Kui laps tahab kella lahti teha ja vaadata, mis seal sees on, kargab kogu perekond talle kallale: „Lõpeta! Sa lõhud ju kella ära. See on paha.“ Laps vaatab lihtsalt kella sisse; see oli teaduslik  uudishimu. Ta tahtis näha, mis kella tiksuma paneb. Kõik oli õigesti. Kell ei ole nii väärtuslik kui tema uudishimu, tema uuriv vaim. Kellal pole mingit väärtust – isegi kui ta katki läheks, ei oleks midagi katki – aga kui uuriv vaim katki läheb, siis puruneb väga palju; laps ei hakka kunagi tõe järele pärima.

Nii sünnibki soovimatu laps – ema kõhkles algusest peale, kas sünnitada või mitte. Siis tuleb laps kuidagi ilmale, ema aga arvab, et ta sündis juhuslikult – nad ju proovisid rasestumisvastaseid vahendeid, aga see ei läinud korda ja laps on nüüd olemas – sellega tuleb lihtsalt leppida. Niisugune leppimine pole armastus.  Lapsel pole algusest peale armastust. Ja emagi tunneb ennast süüdi, sest ta ei anna nii palju armastust, nagu ta loomulikult andes andnud oleks.