Jooksen!

Mäletan kooliaegseid spordipäevi, kus 1000 m jooks oli kõigile kohustuslik. Oi, seda valu ja vaeva. 😦 60 m oli minu ala ja kõikvõimalikud hüpped – kaugus, kolmik, kõrgus. Isegi 10 Olümpiastarti läbitud ja kõrgushüppes päris häid tulemusi saadud.

15-aastaselt hüppasin kõrgushüppe lati peale seljaga ja siiani (24 aastat hiljem) ei ole sealt alanud seljavalud järele andnudki. Tugevdage seljalihaseid! on arstide ühine otsus ja reaktsioon. Seega pole ma enam aastaid rohkem  spordiga tegelenud, välja arvatud mõned aeroobilised liigutused nõusid pestes või pesu triikides.. 😀

Õnneks on mul andekas nimekaim, kes ka minu eest head kohad ja väärt tulemused kirja saab! 😉

Kõndida on mulle alati meeldinud. Pikad distantsid, tunde teedel ja metsaradadel on minu ala. Igapäevane “oma ring” hoiab mind kenasti vormis. Sel nädalal avastasin kõndides, et jalad tahavad hoopis kiiremini liikuda ja nii ma jooksma hakkasingi. Täiesti uutmoodi kogemus ja mõnus väike väsimus koju tagasi jõudes.

Ja nii ma nüüd jooksengi, kord hommikul, kord õhtul ja tunne on hea! Ehkki mul pole sellist stiimulit nagu selles laulus sellel noorhärral. 😉