Kes teab, kust või kuidas, aga ühel hetkel üle kivide kolistades olid nad kohal. Avastasime nad tasahilju lehti nosimas…

 

 

 

 

 

 

 

 

Ehitasid endale pesitsemiseks varjupaikasid, lehtedest-okstest kivide kanda.

 

 

Elamiseks vajasid ka nemad toitu. Üsna pea sai selgeks, kes neist olid taimtoidulised…

 

…ja oli ka neid, kelle lõugade vahele ei tahaks mingil juhul sattuda.

 

Kuid kõhutäit vajasid nemadki.

 

Üks seltskond oli aga nii vapraid, et tegid endale isegi pesa ja munesid munad sisse. Neid küll valvati pingsalt ja pidevalt 6 silmapaari poolt. Vapper poeg ronis vahel ka kõrge kaljunuki otsast kaema, ega keegi pesale ei lähene. Meist nad sinna jäid, kui õhtupäike puude taha vajus. Eks homme näeb, kas kedagi veel liikumas kohtame. 😉