Tänaseks olen koos Pätuga elanud 3 kuud. Lühike aeg teineteise tundmaõppimiseks, aga iga päev saan rohkem tunda, kui hea otsuse ma tegin ja ta enda koju tõin. Ma pole veel sirvinud ühtegi kassiomaniku käsiraamatut, aga võin oma kogemuse najal juba enda oma kirja panna.
RÄÄGIB PÄTU:
Kui ma magan, siis ma magan ja pole üldse oluline, millises asendis. Kui nurrmootor töötab ja vedru ei streigi sees, siis keeran end täpselt nii nagu tuju tuleb. 😛 Inimesed, proovige järele!
Ma olen paisõltlane, kui selline termin üldse olemas on. Kui ma su jalgade ümber tiirutan, su vastu end nühin, sinu kõrvale end pikali heidan, su sülle hüppan, siis tee mulle pai. Ma armastan seda! Ja siis teen ka sulle oma pehme käpaga pai…
Minu võrratult kauni koheva saba kõrval on teisel kohal vurrud! Need jäta rahule, nagu sabagi ja me oleme jälle sõbrad!
Aga muidu on kõik vinks-vonks! Minuga koos on elu lill, või oli see vorst?? 😀
