Astun,

lehekrabin all – äralennuhüüd üleval.

Tunnen –

päikesesoe põsel, hingesoojus südamel.

Rahulolevalt,

tagasi vaatamata – midagi mõtlemata,

libisen

mööda sügise ajateed vaikuse võimusesse.

Võtan aja

nautimiseks, hingamiseks, olemiseks

iseendaga

lehekrabinas puude all.