Astun,
lehekrabin all – äralennuhüüd üleval.
Tunnen –
päikesesoe põsel, hingesoojus südamel.
Rahulolevalt,
tagasi vaatamata – midagi mõtlemata,
libisen
mööda sügise ajateed vaikuse võimusesse.
Võtan aja
nautimiseks, hingamiseks, olemiseks
iseendaga
lehekrabinas puude all.