Esimene härmahommik

Härmatis

Neil puiestee sünkjail puudel
ja mornidel paekiviseintel
võib mõni kord aastas
imetleda ehtsat armastusehärma
ootamatult sooja niiskuse
ja igapäiselt külma õhu
ühist habrast sadet
neil meresoojadel maadel
ja talvekülmadel aastatel
ei nähta armastuse kumbagi jõudu
ega märgata nende kokkulangemise hetke
ent üksnes siin
ja ei sugugi ainult praegu
võib kiretu kõrvalseisjagi
ise astuda ligi ja puudutada käega
seda maailma varjatuimat aset
võib vaadata omi silmi
kuis ta säratab siis
kõik juuresolevad pinnad
kogu avatud ruumi
ning kuis ta kogemata ja kohkunult
juhtub aegade põhjatuses
vaid mõnesse üksikusse
ja ikka argipikkusega päeva.

Andres Langemets

Vahtravärviline

Olen tänulik nende kuldsete sügisilmade eest! Õhk –  soe ja sombune, silitab mõnusalt põski. Kuldsed kaselehed kukuvad vaikides rohelisele murule, mis võitleb kolletumise vastu. Ei taha veel pruune liblekesi, krõbisevaid kõrrekesi…

Vahtrapuu laseb tuulel end sasida ja loovutab ühe kollakas-punakas-oranži lehekese teise järel. Ega pääsu nagunii pole, sügis nõuab oma, sest talvele jalgu jääda oleks ka ju patt! Puude kauaoodatud puhkus on varsti käes.

Aitäh teile selle kauni vaatepildi eest, mis praegu igal pool silma paitab! Kuldkollased kase ja pärnalehed, kirjud vahtralehed, punased põõsalehekesed  ja viimaseid jõupingutusi puule jäämiseks tegevad  rohekas-kollased tammelehed. Ilus on see Eestimaa sügis! Ja hing laulab kaasa…

Elu teises linna servas

Tahaks alustada klassikaliselt, et saatuse tahtel veedan mõne nädala oma kodulinna teises servas, kuid aus ja õiglane oleks alustada nii…

Omal soovil ja vastutusel elan mõned päevad teises kohas, et inimesed saaksid anda endast parima neile antud rollides meie elus. Praegu olen ma õnnelik, et sellise otsuse tegin. Eks aeg näitab, kas see mõjub ka teistele osalistele samamoodi. Tahtsin seda otsust tehes pakkuda parimat nii endale kui oma lähedastele.

Omast kodust eemal olles, sai tõeks kuulus lause – võõrsil on hea, aga kodus kõige parem. Nii mõnigi päev mõtlesin, et minu praegune peavari ei ole üldse see, mida oma unistustes ette kujutan. Tahtsin kogu aeg midagi muud ja uut ja paremat. Nüüd näen ka enda kodukese häid külgi. See pole küll minu unistustekodu, aga praegu olen ma sellega rahul. Ja ma olen valmis asuma elama kohe uues kohas, kui see minu juurde jõuab.

Tänase päikesepaistelise ilmaga võtsin enda jaoks aega ja läksin kõndima. Nagu ikka, fotoaparaat kaasas, et seda ilu ja võlu jäädvustada.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sügisesse…

Astun,

lehekrabin all – äralennuhüüd üleval.

Tunnen –

päikesesoe põsel, hingesoojus südamel.

Rahulolevalt,

tagasi vaatamata – midagi mõtlemata,

libisen

mööda sügise ajateed vaikuse võimusesse.

Võtan aja

nautimiseks, hingamiseks, olemiseks

iseendaga

lehekrabinas puude all.

Kolletamisepäev

Oktoober on täies hoos ja mõne tunni pärast algab kalendri järgi kolletamispäev. Rõõmustan siiralt ja südamest, et minu hing õitseb ja särab. Loodus sätib end puhkama, puud teevad ettevalmistusi ja langetavad lehti. Mina aga tunnen elujõudu ja tegutsemistahtmist iga päevaga enam ja enam. Ju see septembrikuu masendus tegi oma töö ära ja nüüd saab süda jälle täie rauaga tööd teha.

Sügis mulle meeldib! Need värvid ja hilised päikesekiired värvides mänglemas..

Valisin tänasesse postitusse imeilusad värvilised lehed, mis veel puul ja millega sügistuul saab vallatleda! 😉