Meenutamaks suve…mõned aastad tagasi

Soojal suvepäeval kõik on tore,
kui just liiga palav ei ole.
Taevas pole ainsatki pilvepoega,
päike vaid naeratab kelmika moega.

Mesilind Meeli ja Liblika-Liisa
õielt-õiele terviseid viivad.
Teopoiss Teedul on tähtis töö –
kui`s lehe alla jõuaks enne ööd?

Piilude perekond ujumas veel,
Konna Kustile külla nad teel.
Lepatriinu teeb kukerpalle,
üks väike käekene lehvitab talle.

Siis langetab käe ja eemale silkab, 
vabadust nautides, rõõmsalt kilkab:
„Emme, kuule, on ju nii –
et suvi kestab lumeni?”

Tere sügis!

Astusin täna edasi. Jõudsin suvest sügisesse!

Võtsin kaasa kuhjaga päikest ja rõõmsaid elamusi!

Päikesejänkud tantsisid ka täna värvilistel puulehtedel.

Ilus oli sel aastal sügise sünnipäev! Pakkus värvikirevust ja viljakust!  

 

 

 

 

Lastel rõõmu kastanitest ja

tõrudest – saab lõpmatuseni ehitada

põnevaid tegelasi.  Suuremad saavad teha kauneid

vahtraroose silmailuks.

Mõni puu meil siin Eestimaal kannab kummalisi vilju ja lehti samal ajal – või olen mina lihtsalt loodusõpetuses

võhik ja pole piisavalt uurinud, millised lehed ja viljad kokku käivad. 😉

 

Kui nüüd see vihmake akna taga oma sadamise lõpetab ja taaskord päikesele voli annab paista, siis värvidest küll sel sügisel puudu ei tule. Peab vaid oskama näha!! 😀 Mina nägin täna selliseid punaseid vahtralehti…

 

 

Puhh ütles kord kuldsed sõnad – Võimatu on olla masenduses, kui Sul on õhupall! Mina asendan enda jaoks selle

kuldse sügisega. Ja kui veel lehed maha langevad ja neis mõnuga jalutada saab, siis ongi hing rahul ja valmis karmi

talve vastu võtma.  Aga praegu naudin sügist!! 🙂