Annan vabaks!

“Annan vabaks” ei tähenda hoolimise lõppu, see tähendab, et ma ei saa asju teha kellegi teise eest.

“Annan vabaks” ei ole enese äralõikamine, see tähendab taipamist, et ma ei saa teisi kontrollida.

“Annan vabaks” ei ole tegevus, see on õpetuse lubamine läbi loomulike asjaolude.

“Annan vabaks” ei ole teiste muutmiseks või süüdistamiseks, see on enesest parima andmine.

“Annan vabaks” ei ole hoolitsemiseks, vaid hoolivuseks.

“Annan vabaks” ei ole tulemuste korraldamiseks, vaid lubamine igaühel ise valida oma saatuse tee.

“Annan vabaks” ei ole eitus, vaid aktsepteerimine.

“Annan vabaks” ei ole õiendamiseks ega vaidluseks, vaid leidmaks minu vajakajäämisi ning nende ümberkorraldamiseks.

“Annan vabaks” ei ole kõige seadmist vastavalt minu ihadele, aga iga päeva elamist päev korraga ning enese nautimist selles.

“Annan vabaks” ei ole kritiseerimiseks ega kellegi kontrollimiseks, vaid ise selleks saada püüdmiseks, mida unistan olla.

“Annan vabaks” ei ole mineviku kahetsus, aga kasvamine ja elamine siin ka praegu.

 

VABAKS ANDA TÄHENDAB VÄHEM KARTA JA ENAM ARMASTADA

 

Need on juhtnöörid vabaks andmisel. Anda vabaks jonniv laps või kurbusekoorem, kaotada armastatu või õppida elama ilma südamevaluta, mida me ei ole suutnud vabaks anda. Loe seda veel. Tunneta seda… ning võid näha, kuidas koorma vabaks andmine lubab vaimul taas hõljuda.

 

Minu jaoks on üheks kõige elegantsemaks ja kaunimaks vabaks andmise meeldetuletuseks liblikas … kui teda liiga tihkelt käes hoida, siis on oht tema tiibu vigastada ja saatuslikult kahjustada.

 

Autor: Tundmatu

Meenutamaks suve…mõned aastad tagasi

Soojal suvepäeval kõik on tore,
kui just liiga palav ei ole.
Taevas pole ainsatki pilvepoega,
päike vaid naeratab kelmika moega.

Mesilind Meeli ja Liblika-Liisa
õielt-õiele terviseid viivad.
Teopoiss Teedul on tähtis töö –
kui`s lehe alla jõuaks enne ööd?

Piilude perekond ujumas veel,
Konna Kustile külla nad teel.
Lepatriinu teeb kukerpalle,
üks väike käekene lehvitab talle.

Siis langetab käe ja eemale silkab, 
vabadust nautides, rõõmsalt kilkab:
„Emme, kuule, on ju nii –
et suvi kestab lumeni?”

Tere sügis!

Astusin täna edasi. Jõudsin suvest sügisesse!

Võtsin kaasa kuhjaga päikest ja rõõmsaid elamusi!

Päikesejänkud tantsisid ka täna värvilistel puulehtedel.

Ilus oli sel aastal sügise sünnipäev! Pakkus värvikirevust ja viljakust!  

 

 

 

 

Lastel rõõmu kastanitest ja

tõrudest – saab lõpmatuseni ehitada

põnevaid tegelasi.  Suuremad saavad teha kauneid

vahtraroose silmailuks.

Mõni puu meil siin Eestimaal kannab kummalisi vilju ja lehti samal ajal – või olen mina lihtsalt loodusõpetuses

võhik ja pole piisavalt uurinud, millised lehed ja viljad kokku käivad. 😉

 

Kui nüüd see vihmake akna taga oma sadamise lõpetab ja taaskord päikesele voli annab paista, siis värvidest küll sel sügisel puudu ei tule. Peab vaid oskama näha!! 😀 Mina nägin täna selliseid punaseid vahtralehti…

 

 

Puhh ütles kord kuldsed sõnad – Võimatu on olla masenduses, kui Sul on õhupall! Mina asendan enda jaoks selle

kuldse sügisega. Ja kui veel lehed maha langevad ja neis mõnuga jalutada saab, siis ongi hing rahul ja valmis karmi

talve vastu võtma.  Aga praegu naudin sügist!! 🙂

 

 

 

 

 

Kaks kannu

Elas kord naine, kellel oli kaks suurt kannu. Nad rippusid tal puutüki otstes, mis toetus tema õlale. Ühes kannus oli auk, samal ajal, kui teine oli laitmatu ja mahutas endasse tervenisti vett. Pika teekonna lõpus, jõe juurest koduni, oli auguga kannus alles vaid pool veekogusest. See kordus kahe aasta jooksul iga päev: naine tõi koju vaid poolteist kannutäit vett. Laitmatus korras kann oli enda töö üle väga uhke, kuid auguga kann häbenes enda tööd ja oli löödud selle tõttu, et suudab täita vaid poole sellest, milleks ta oli loodud. Peale kahte aastat, mil auguga kann veendus lõplikult enda saamatuses, pöördus ta naise poole: „Mul on häbi enda augu pärast, millest niriseb pidevalt terve tee jooksul koduni välja vett.“ 

Naine muigas selle peale: „Kas sa märkasid, et sinu teepoolel kasvavad lilled ja teisel pool mitte? Sinu teepoolele külvasin ma maha lilleseemned, kuna teadsin sinu puudusest. Niiet sa kastad neid iga päev teel koju. Ma olen saanud kahe aasta jooksul pidevalt noppida sealt värskeid lilli ja kaunistada nendega enda kodu. Kui sa aga poleks selline, nagu sa oled, siis poleks sellist ilu ja see ei osutaks meie kodule sellist au.“
Nautigem enda imelisi hetki täis päevi ja ärgem unustage nautida enda teepoolel kasvavate lillede aroomi! 🙂

Muljed metsast

Täna oli jälle metsaskäimise päev. Vaikus, vaid tuuleõhk silitas juukseid ja põski. Päike paitas ja meel rahunes.

Meenutama jääb tänast vist kõigile tuttav Samblalõhnaline laul

Mulle laulavad öömetsaviiulid
põdramokad mul annavad musi
ja on triiki mu mõteteriiuulil
samblalõhnaseid mälestusi

Kahjuks päris õigetest põdramokkadest olin juba mööda läinud, seega pilt hetkel valetab.. 😛

 

 

Ja siis märkasin ka seeneuss Sennit töötamas. Ja oi, milline miljonivaade talle avaneb… 😀

 

 

Metsa vaikses rahus

Vajan aega iseendaga olemiseks, üksinda ja parim koht hetkel on metsas.

Puukoore elanikud on teinud hoolega tööd! 🙂

Polegi koort, aga kuju on säilinud!

Metsas peab olema ettevaatlik, et puuvarvastele ei astu – õnneks on neil jalas soojad samblasussid! 😀

Sellele ei oskagi nime anda, aga põnev igatahes! 🙂

Ja muidugi seened – suured ja väikesed, üksi ja üheskoos, silmatorkavad ja täiesti märkamatud, sambla sees ja kännu küljes…

Ja ongi sügis vist käega katsuda… Lehesadu, lehesadu, kuhu suvi kadus?