Mõelda end suvesse,

paljajalu

laiskade kivide rannale,

kibuvitsade torkimisvalu

põsele, põlvele,kannale.

Mõelda, et olen vaid

piisake veest –

lõputu, lainetav, ajatu;

kübeke kummelipehmest teest –

hellitav, niiske, kajatu.

Ja nii kerge kui

kajakalend.

Ja nii vaba kui tuuled.

Ükskõik milleks

saab mõelda end

argipäevade juurest.

Aita Kivi