Mõelda end suvesse,
paljajalu
laiskade kivide rannale,
kibuvitsade torkimisvalu
põsele, põlvele,kannale.
Mõelda, et olen vaid
piisake veest –
lõputu, lainetav, ajatu;
kübeke kummelipehmest teest –
hellitav, niiske, kajatu.
Ja nii kerge kui
kajakalend.
Ja nii vaba kui tuuled.
Ükskõik milleks
saab mõelda end
argipäevade juurest.
Aita Kivi